Õiguskantsler

Allikas: Vikipeedia

Eesti õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.

Ehkki Eesti õiguskantsler vastab üldjoontes ombudsman'i ametile Euroopa riikides, on tema staatus kõrgem ja õigused suuremad. "Euroopas Eesti õiguskantsleriga analoogset mudelit ei ole," kinnitab õiguskantsler Indrek Teder. "Eesti õiguskantslerid on läbi aegade ka laiemaid teemasid tõstatanud, mida õigusvahemehed Euroopas ei tee. Ombudsman'ina on õiguskantsleril otsene kohustus seista kõige nõrgemate eest ja kontrollida suletud asutusi. /---/ See on aga väikeriigi stiil panna ühte institutsiooni kokku erinevad funktsioonid, mis maailmas üldiselt on eraldi."[1]

Õiguskantsleri institutsioon 1938. aasta põhiseaduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õiguskantsler loodi algselt 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Õiguskantsleri määras siis ametisse president ning ta oli ka viimasele aruandekohustuslik.

Õiguskantsleri institutsioon 1992. aasta põhiseaduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehtivas põhiseaduses käsitleb õiguskantslerit XII peatükk.

Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul 7 aastaks.

Õiguskantsleril on õigus teha järelvalvet üldaktide üle. Kui õiguskantsler leiab, et mingi üldakt on vastuolus teiste seadustega, siis teeb ta akti vastuvõtnule ettepaneku viia see seadustega 20 päeva jooksul kooskõlla. Kui seda ei tehta, on tal õigus pöörduda riigikohtu poole, et see akt tunnistataks õigustühiseks.

Õiguskantsleril on õigus teha ettepanekuid kõrgete riigiametnike kriminaalvastutusele võtmiseks.

Õiguskantsleril on sõnaõigus riigikogu ja valitsuse istungitel. Kord aastas peab õiguskantsleril riigikogu ees oma tegevuse kohta andma aru. Samuti on riigikogu liikmetel õigus esitada õiguskantslerile arupärimisi.

1999. aastast täidab õiguskantsler ka ombudsman'i (vahemehe) ülesandeid.

Õiguskantsleri ametissenimetamine 2000. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

President Lennart Meri esitas justiitsministeeriumi asekantsleri, tollal 28-aastase Priit Kama kandidaadina alles pärast Eerik-Juhan Truuvälja volituste lõppemist juunis 2000. Hääletus kukkus ühe häälega läbi, kui Priit Kama kogus 50 poolt- ja 49 vastuhäält.

President Meri pakkus seejärel mitteametlikult välja rahvusvahelise õiguse professori Rein Müllersoni ja vandeadvokaat Kaido Pihlaka nimed. Kui selgus, et ka need kandidaadid ei leiaks toetust, ärgitas Meri riigikogu pakkumisi tegema.

Veninud menetluse järel nimetati 20. veebruaril 2001 õiguskantsleriks Allar Jõks. Tema poolt hääletasid 72, vastu 14 saadikut ja erapooletuks jäid 4 saadikut. Allar Jõks astus õiguskantslerina ametisse 8. märtsil 2001.[2]

Õiguskantsleri ametissenimetamine 2007. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õiguskantslerite loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Valle-Sten Maiste "Juristid ei taha olla eeskäijad" Sirp, 03.06.2011 (intervjuu õiguskantsler Indrek Tederiga)
  2. Tuuli Koch "Õigusmees Jõksi tee moraali eestkõnelejaks" Postimees, 18.12.2007

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]