Võrdeline valimissüsteem

Allikas: Vikipeedia

Võrdeline ehk proportsionaalne valimissüsteem on valimissüsteem, mille puhul esinduskogu mandaadid jagatakse valimistel kandideerinud nimekirjade või kandidaatide vahel võrdeliselt nende saadud häälte arvuga. Võrdeliste valimiste puhul on kasutusel mitmemandaadilised ringkonnad ning valimistulemuste põhjal moodustatakse tavaliselt mitme partei koalitsioonivalitsus, harvemini vähemusvalitsus. Võrdelised valimised vastanduvad enamusvalimistele, mille puhul jagatakse mandaadid enim hääli saanud kandidaatidele ning kaotaja poolt antud hääled lähevad kaduma.

Kasutusel on kaks põhilist võrdelist valimissüsteemi: nimekirjavalimised ja üksiku ülekantava hääle meetod. Nimekirjavalimiste puhul annab valija oma hääle kas teatud nimekirjale või konkreetsele kandidaadile selles nimekirjas. Üksiku ülekantava hääle meetodi puhul reastab valija kandidaadid vastavalt oma eelistusele.

Nimekirjavalimistel võidakse kasutada kas kinnist või avatud nimekirja. Ka ringkonna suurus võidakse määrata erineval viisil: kogu maa on üks ringkond, kahetasandilised (mandaate jagatakse väiksemates ringkondades, kuid võetakse arvesse ka üleriigiline häälte arv, mille põhjal täidetakse ringkondades ülejäänud kohad) kui ka ringkonnatasandilised (kõik mandaadid jaotatakse ringkondade vahel).

Võrdelise valimissüsteemi selline vorm tähendab, et kui nimekiri saab 35% häältest 100-mandaadilises ringkonnas, siis saab see nimekiri ligikaudu 35 mandaati. Valitakse nimekirja, isegi kui saab valida kandidaati, siis läheb hääl automaatselt ka nimekirjale. Sellisel juhul on tavaliselt valimiskünnis, millest alates on nimekirjal õigus osaleda kohtade jaotamisel. Tulemused on veidi erinevad, sõltudes mandaatide jagamise meetodist (Sainte-Laguë meetod, Hare'i kvoot, Droopi kvoot, modifitseeritud Sainte-Laguë, D'Hondti meetod ja Imperiali kvoot). Üldiselt peetakse kõige võrdelisemaks Sainte-Laguë meetodit, D'Hondt'i ja Imperiali kvoot annavad aga märgatava eelise võitjaparteidele.

Kinnine nimekiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kinnise nimekirja puhul paneb valimisnimekiri paika oma kandidaatide järjekorra ja see ei sõltu häälte arvust. Seda kasutatakse näiteks Iisraelis, Norras ja enamikus Suurbritannia ringkondades eurovalimistel (välja arvatud Põhja-Iirimaal). Kinnine nimekiri on tüüpiline segasüsteemides.

Avatud nimekiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avatud nimekiri on valimisreegel, kus kandidaadi järjekorra nimekirja sees otsustab rahvas, valides konkreetse kandidaadi poolt. Nimekiri järjestatakse kandidaadi saadud häälte arvu järgi. Seda kasutatakse näiteks Soomes ja Hollandis. Üldiselt kasutab demokraatlikus maailmas kinnist nimekirja vähem riike, aga rahvaarvu järgi enamik maailma.

Plussid ja miinused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et on demokraatlikum, kui saab valida isikut, ning see tagab kandidaadi suurema vastutuse valijate ees. Kinnise nimekirja pooldajad leiavad, et valida tuleb ideoloogiate vahel ja et see on demokraatlikum selles mõttes, et valijal on suurem vastutus nimekirja ees ja seetõttu suuremad ootused. Põhjenduseks toovad nad selle, et inimene valib niikuinii ideoloogiate poolt ja et rahvale on kasulikum valida suund, mida ehitada, kui inimene, kes seda ehitab, kuna inimene võib ära surra, aga ideoloogia jääb. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et hääletades inimest hääletavad nad ka partei, ja selle järgi ka ideoloogia. Ja muidugi kui inimene sureb, siis tuleb samast nimekirjast järgmise häältearvuga kanditaat. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et avatud nimekiri suurendab partei sisedemokraatiat, kuna autoritaarne partei ei saa siis ette kirjutada järjekorda. Segasüsteemides (enamusvalimistega ja võrdelise valimise kombineeritud süsteemides) on loogiline, et inimese parteihääl läheb parteile, aga isiklik valik läheb enamusvalimistel oma ringkonnas kandideerinud isikule.

Üksiku ülekantava hääle süsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üksiku ülekantava hääle süsteem on isikuvalimine eelistuste järgi, kombineerides isikuvalimiste ja võrdelise valimise põhimõtted. Valija märgib oma sedelile nii mitu eelistust kui valimisreeglid ette näevad ja järjestab need. Hääled kanduvad üle siis, kui kandidaadi häälte arv on suurem kvoodist või kui kandidaat on ebapopulaarne. Et valituks osutuda, peab kandidaat saama kindla hulga hääli, mis on määratud valimismeetodis. Tuntuimad valimismeetodid on Hare'i kvoot, Droopi kvoot ja Imperiali kvoot. Seda kasutatakse Iirimaal, Maltal ja Põhja-Iirimaal eurovalimistel. Anglosaksi maailmas peetakse võrdeliseks esindatuseks üksiku ülekantava hääle süsteemi.