Thomas Hobbes

Allikas: Vikipeedia
Thomas Hobbes (portrait).jpg

Thomas Hobbes (5. aprill 15884. detsember 1679) oli inglise ajaloolane, filosoof ja matemaatik. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Thomas Hobbes sündis 1588. aastal Wiltshire'is või Malmesburys ning sai küllaltki hea hariduse. 1603. aastal läks ta õppima Oxfordi ülikooli, mille lõpetas 1608. aastal. Seejärel õnnestus tal saada tööd koduõpetajana Cavendishide perekonna juures. Cavendishid toetasid Hobbesi kogu tema ülejäänud elu. 1610. aastal käis Hobbes koos oma õpilase William Cavendishiga ringreisil Euroopas, ta kohtus mitmete tolleaegsete õpetlaste ja filosoofidega, ent huvitus toona kõige enam Vana-Kreeka ajaloost. Peagi hakkas ta tegelema aga ka geomeetria, matemaatika ning filosoofiaga. Tutvunud René Descartes'iga, võttis Hobbes peagi omaks tolle arusaamad maailma matemaatiliselt harmoonilisest ülesehitusest. Sellel põhines ka tema hilisem ühiskonnafilosoofia. Oma esimesed suuremad tööd selles vallas kirjutas ta vahetult enne kodusõja puhkemist, kuid need avaldati alles aastaid hiljem.

1640. aastal otsustas Hobbes Inglismaalt lahkuda, sest tülis kuningas Charles I ja parlamendi vahel oli ta oma kirjutistes toetanud esimest ning kartis samal aastal kokku kutsutud Pika Parlamendi poolseid repressioone. Ta asus elama Pariisi, kuhu peagi koondus suurel hulgal inglise rojaliste. 1646. aastal sai Hobbesist seal kroonprints Charlesi matemaatikaõpetaja.

Kodusõjast sügavalt mõjustatuna kirjutas Hobbes 1651. aastal oma peateose "Leviaatan". Selles sisalduvate religiooni ja traditsioonikriitiliste seisukohtade tõttu tekkisid tal aga vastuolud teiste inglise rojalistidega ning sama aasta lõpul oli ta saatuse irooniana sunnitud pagema Oliver Cromwelli juhitud vabariiklikule Inglismaale. Seal lubati tal rahulikult elada ning isegi oma teoseid avaldada. Kui monarhia 1660. aastal taastati, kasvas Hobbesi mõju aga veelgi, sest tema endine õpilane Charles II pidas teda meeles ning kutsus ta oma õukonda. Charles kaitses Hobbesi ka traditsionalistlike monarhistide süüdistuste ees kirikuvaenulikkuses ning seetõttu pääses ta ka oma teoste avaldamise keelustamisest. Hobbes jäi produktiivseks kirjameheks peaaegu kuni oma pika elu lõpuni, eriti ägedalt polemiseeris ta oma teooriate kriitikutega.

"Leviaatan"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leviathan (Hobbes)

Hobbesi peateoseks peetakse kirjutist "Leviaatan" ("Leviathan", 1651), kus ta väidab, et riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu'. Nimelt peab Hobbes inimest iseloomult egoistlikuks ja kui miski inimese tegevust ei piiraks, püüaks too Hobbesi arvates vaid enese soove ja vajadusi täita, teiste peale mõtlemata. Nii tekiks reguleerimata inimgrupi seas paratamatu huvide konflikt, mis viiks kõigivahelise sõjani. Selline elu oleks armetu, vilets ja lühike. Parimaks riigikorraks, mis selle ära hoiaks, peab Hobbes absoluutset monarhiat, kuna seal on võim koondunud ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suudaks seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollida. Paljude inimeste võimulolekut pidas Hobbes ebasoovitavaks, kuna siis tekiksid paratamatult nendevahelised huvide konfliktid.

Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku leppena: teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ning otsustasid, et senise armetu olukorra parandamiseks peab üks neist saama piiramatu võimu, et kehtestada seadused ja ettekirjutused, mis ühiskonna kontrolli all hoiaksid. Maailmast pole teada ühtki riiki, mis sel viisil oleks tekkinud.

Samas ei pea Hobbes igasugust piiramatut võimu heaks: türanniat tuleks vältida. Kui piiramatu võimuga valitseja on muutunud türanniks, siis tuleks ta kukutada ning asendada uue ja õiglasema valitsejaga.

Hobbesi mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma poliitilise filosoofiaga mõjutas Hobbes hilisemaid ideoloogiaid, eriti konservatismi ja selle käsitlust inimloomusest. Hobbesi filosoofiast olid mõjutatud suur osa hilisemaid ühiskonnafilosoofe, kes mõningaid ta seisukohti omaks võttes üldiselt talle siiski vastu vaidlesid, neist kuulsaim oli ilmselt John Locke.

Hobbesi filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta arendas mõtet, et inimene pole loomult halb, kuid teda tuleb valitseda, sest temas on rohkem individualistlikku kui sotsiaalset. Lõpetamaks kõikide sõda kõikide vastu, lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu. Viimane on ühiskonnale vajalik, ning seetõttu on kasulik, kui see on võimalikult tugev. Kuninga võimu ei tohi piirata seadused ega kirik, kuninga ja parlamendi vahel jagatud võim viib kodusõjani, nagu juhtus Inglismaal. Absolutistliku kuningavõimu ülesanne on rahu ja isikliku julgeoleku kindlustamine. Hobbes rõhutas, et julgeolek ning rahu on ühiskonna kõige tähtsamad vajadused. Isikuvabadusi Hobbes eitas, revolutsioon oli tema arvates kuritegu.

Usuküsimustes tunnustas Hobbes kõrgema olendi olemasolu, arvates, et jumalat ei ole võimalik kujutada kehaliselt, vaid jumala olemus on haaramatu. Religioonis nägi Hobbes inimese hirmu ja rumaluse saadust, kuid pidas seda siiski vajalikuks korra hoidmiseks ühiskonnas.

Hobbesi panus psühholoogiasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olles veendunud, et psüühilised ja vaimsed elunähtused inimese juures johtuvad ülipeente kehaosakeste liikumisest, püstitas ta psühholoogiale ülesande uurida nende liikumiste seaduspärasusi, millest on tingitud kõik ettetulevad hingeelulised muutused. Tolleaja psühholoogias esines kaks käsitlusviisi, mis teineteist täiendasid, ent mõnevõrra omavahel ka võistlesid. Üks neist, rohkem teoreetilise põhilaadiga, lähtus hingeelu nähtuste seletamisel tajust, tõstes selle esikohale. Teine käsitlus hindas tahet. Hobbes püüdis neid käsitlusi omavahel seostada. Ometi suundus tema psühholoogiline huvi enam tahte uurimisele. Selle avaldusi uurides jõuab ta tulemusele, mille kohaselt kogu inimliku tahteelu algseimaks ajendiks on enesealalhoiutung. Kõik tahte esinemisviisid ja vormid - olgu nad siis seotud kujutlusega mis tahes asjast või olukorrast – on mõistetavad üksnes tolle ürgse tungi varieeruvate avaldustena. Mitte inimene ei käivita tahet oma suva kohaselt, vaid tahe käivitab inimese nende ajendite alusel, mis selle enese liikuma panevad. Säärane determinism kutsus esile rohkesti vastuväitied ja põhjustas ulatuslikku poleemikat, eriti nende järelduste tõttu, mis Hobbes ise oma põhiseisukohast tegi. Mida inimene ka iganes ei teeks – olgu head, olgu kurja- kõik on kuidagi seoses tema enese heaoluga. Kõrged moraalsed tunded, nagu seda on altruistlik ligimesearmastus, heatahtlikkus ja vastutulelikkus, on vaid maskeeringud, kuigi nende vajalikkust ja väärtust sellega kaugeltki ei taheta eitada. Hobbes uuris lisaks ka afekte. Kõik afektid või tundeseisundid jagunevad kahte liiki: ühed on ligitõmbavad näiteks lõbu milles võrsub armastus ja teised eemaletõukavad näiteks norutunne millest kujunevad valu, kartus, vastumeelsus. [1]

  1. Elmar Salumaa 1997. Filosoofia ajalugu IV. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduste Instituut., lk. 34-52