Strukturalism
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Strukturalism on tõlgendusviis (meetod) ja 20. sajandil Euroopas levinud mõttesuund, mis mõjutas humanitaarteadusi (filosoofiat, ajalugu, sotsioloogiat, kirjandusteadust). Strukturalism oli üheks tähtsaks aluseks semiootikale.
Strukturalismis laiendatakse keeleteaduses kasutatud struktuuri mõistet erinevatele inimtegevuse valdkondadele.
Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail keeleteaduses (lingvistikas), toetudes paljus Ferdinand de Saussure'ile. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson. Strukturalismile toetus esmalt ka Tartu–Moskva semiootikakoolkond.[1]
20. sajandi teisel poolel kujunes strukturalismist keele, kultuuri ja ühiskonna uurimise üldnimetus.
Strukturalistlik meetod tugineb erinevate osade leidmisele tekstis, ideoloogias, ühiskonnas ja nende osade omavaheliste suhete kindlaks määramisele.
Lévi-Straussi strukturaalne meetod[muuda | muuda lähteteksti]
Raamatus "Totemism tänapäeval" kirjeldab Claude Lévi-Strauss strukturalismi meetodit:
1. Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
2. Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja sisemised suhted.
3. Sünteesida faktid ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav osade süsteem ning sellega loome ka uurimisobjekti.
Lévi-Strauss kirjeldab kultuurinähtuste uurimise olulisi punkte:
1. Kultuurinähtusi tuleb vaadata sünkroonis ajateljel.
2. Kultuurinähtusi tuleb uurida nende sisemises ja välises ühtsuses.
3. Kultuurinähtusi analüüsitakse kui mitmetasandilisi, kuid ühtse terviku osasid. Mitmetasandilisuse korral ilmneb semiootilise lähenemise vajadus. Nähtuste uurimine toimub kas üksiku nähtuse või laiema konteksti suhtes.
4. Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm (kood), mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul. ("Strukturaalne antropoloogia" 1959)