Tõde

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Terry Pratchetti romaani kohta vaata artiklit Tõde (Pratchett)

Tõe all mõeldakse tavaliselt tegelikku asjade seisu ja tegelikke asjaolusid või siis tõeste propositsioonide, väidete ja muude tõekandjate sisu.

Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli 'tõesuse' tähenduses.

Nii tavakeeles kui ka teistes eluvaldkondades ning filosoofia ja religiooni keelepruugis kasutatakse sõna "tõde" ka teistes tähendustes.

Sõna "tõde" eri keeltes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka sõna alētheia (ἀλήθεια) tähendab siirust-ausust ja tegelikkust (faktuaalsust, tõsiasjalisust, reaalsust). Sõna ἀ-λήθεια sõnasõnaline tähendus on 'varjamatus; aval-ilmsus'.

Ladina sõnal veritas on mitu tähendust; ta väljendab (kokkuleppelist) tegelikkust ja on seotud aususe, heausklikkuse ja siiruse mõistega.

Mõlemas keeles on see ka jumalanna (Aletheia, Veritas) nimi. Selle jumalanna tütar on Voorus.

Romaani keeled kasutavad sõnu, mis tulenevad ladina sõnast veritas, balti keeled sarnaseid sõnu `patiesība´(läti) ja `tiesa´(leedu).

Germaani keeled peale inglise keele eristavad "ustavuse" tõde ja "tegelikkuse" tõde. Faktuaalsuse väljendamiseks on põhjagermaani keeltes tuletised sõnast sanna 'tõendama, kinnitama', läänegermaani keeltes (saksa ja hollandi keeles) tuletised sõnast wara 'usk, usaldus, leping'. Sellele vastavad ladina sõna verus 'tõene' ja slaavi věra '(religioosne) usk'.

Inglise sõna truth hõlmab nii 'ustavust, truudust, lojaalsust, siirust, tõepärasust' kui ka 'vastavust asjaolu või tegelikkusega'. Vanainglise sõna sōþ on tänapäeva inglise keeles sooth (tõesti, päriselt). Vanapõhja tru tähenduseks on 'usutavus, ausõna; usk, veendumus' (inglise troth 'lojaalsus, ausus, hea usk').

Erinevates keeltes on seega tõde seostatud:

  1. avala ja avatud olekuga (ausus ja siirus), mis on päriselt olev. Seeläbi on ta seotud usutavusega (tõsiseltvõetavusega) ja ustavusega. Sellega seostub truudus ja lojaalsus ning ühtlasi kokkulepe ja nõusolek.
  2. tegelikkuse, päriselt oleva, faktuaalsuse, asjaolulisuse (objektiivsus), reaalsuse, tõsiasjalisuse ja tõendatavusega. Siingi tuleb esile kokkulepe ja nõustuvus.

Tõde kui elutõde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstis ja kirjanduses kohatava seisukoha järgi tugineb inimene elamiseks elutõele: tõeselt võetavatele kui usutavatele asjadele ja tõsiselt võetavatele kui usuldatavatele inimestele. Sellega on seotud ka teadustõde, kunstitõde, filosoofia tõde ja usutõde. Samas on elus oluliseks ka tõenditele, ekspertide hinnangutele, tunnistajate vannetele tõtt räägida ja nende ütlustele tuginev õigusemõistmise aluseks olev kohtutõde [1] ja moraalne tõde. Kohtu ja tõe seostamine on enam levinud läänes, kui Andreste ja Pearude maal. Enamustes lääne kohtutes algab tunnistamine veel siiani "kogu tõtt ja midagi muud peale tõe" seotud kohtuvande erikujudega.

Jidiši keeleruumis on tõde tõde ja vastavalt usule tuleb alati öelda tõtt, sest kohtus on keelatud öelda valet.[2] Heebrea keeles tõlgitakse filosoofiale omaseid mõisteid tõde ja väär sõnadega "õige" ja "vale". [3] Võimalik et see pelglikkus tuleneb Moosese käskudest, kus valetunnistaja võidi ja sageli ka visati kividega surnuks. Midagi sarnast on ka "Vanem Edda" "Vafthruudniri laulus" (täpsustada): "Kui sul jaksu oli juba mu kotta tulla..., et koja põrmandal tahad vaagida võimalikku..., vaimujaksu nüüd peade hinnaga hinnakem ..." Selle kohta on ka hilisemal ajal soome-rootsi kirjanduses küsitud: "Mis su tõde maksab?" (Elmer Diktonius).

Tõde kui väärtus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väärtus
Next.svg Pikemalt artiklis Väärtusteooria

20. sajandil sai läbi mõiste sissetoomise alguse (Paul Lapie 1902, E. von Hartmann 1908) antiikaja filosoofia väärtuskäsitluste edasiarendus aksioloogiaks Selle arenduses väärtusteooriaks (ka John Dewey (1859–1952) Theory of Valuation) tuuakse eetiliste, esteetiliste ja teiste inimelu väärtuste kõrval esile ka tõde. Rõhuga sellel, et tõde erinevalt tõelusest on inimese jaoks juba tõdetud tõelus. Tõde on filosoofidele olnud väärtuseks juba alates Sokratesest ja seda väljenditki peetakse juba truismiks. Tõe olemasolu väärtusena eesti kultuuriruumis on jäädvustunud läbi A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse".

Paradoksaalselt on tõe väärtus läbi pettuse esiletulev Hiina kultuuriruumis. Rahvarikkaima riigi keeruline sotsiaalne hierarhia, ülerahvastusega seotud terav maa-ja muude ressursside puudus, pidevad rändrahvaste ründed ja sõjad, suured looduskatastroofid ja igapäevne mure ellujäämise pärast kujundasid hiinaliku maailmapildi elust kui sõjast ja sõjast kui elu võrdkujust. Tuhandete aastate kogemused sõdadest ja konfliktidest töötati läbi ja kontseptualiseeriti traktaatides sõjapidamise kohta, mis on nende arusaamade järgi pettuse tee (Sunzi 1). Lõppkokkuvõtteks on neile sõjapidamise peaeesmärgiks olnud saavutada inimeste ellujäämine. Näiliselt pettusega seotud salaplaanid on olnud Hiinas suurte inimeste ja materiaalsete vahenditega seotud kahjude vältimisviisiks. [4] [5]

Ehki Aristoteles oli oma õpilasele Kallisthenesele õpetanud ka elutõdesid hiilgas see valel ajal ja vales kohas (sõjaretkel) oma filosoofiliste tõdedega Aleksander Suure ees ja maksis selle eest eluga.

Tõde kui usk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristlus
Next.svg Pikemalt artiklis Kristluse ajalugu

Budismi alust nimetatakse tõdedeks: neli õilsat tõde. Luterlikus Piiblis[6] kohtab sõna "tõde/tõe" 720 salmis. Rääkimata mittetõlgitud sõnast Aamen (tõesti). Sagedaseimaks vormiks on pidevalt korduv kinnitus: tõesti (, tõesti). See usk on kindel usaldus ja veendumus (Hb 11.1) oma kõrgemalt saadud tõest (Jh 3.3). Selle tõe läbi uskliku inimese usk sünnib ja elab (Jk 1.18). Kristus on „täis armu ja tõde” (Jh 1.14) ning „tee ja tõde ja elu”. (Jh 14.6) „... ning te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks.”(Jh 8.32) Selle veendumuse pärast tões on mindud märtrisurma, peetud nõiajahti, mindud ja saadetud teisi ristisõdadesse ja tuleriidale. Lev Gumiljov on selliseid nähtusi püüdnud üldistada läbi passionaarsuse mõiste. Kaasaja tõe diskursuste vägivaldset külge on uurinud ja kirjeldanud Jacques Derrida ja Michel Foucault (?).[viide?]

Tõde kui tõestus (formaalsed teooriad)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõde loogikas, tõde matemaatikas ja tõde semantikas.

Tõde kui tõesus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tõesus
Next.svg Pikemalt artiklis Tõeteooriad

Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli kontekstides, milles selle võib asendada sõnaga "tõesus". Erinevad arusaamad tõe mõistest (tõeteooriad) tulenevad siis enamasti sellest, mida tähendab see, et antud propositsioon (või mõni teine tõesusekandja) on tõene.

Intuitiivse arusaama kohaselt on propositsioon tõene parajasti siis, kui propositsiooni kohaselt asjad on nii ja nii ning tegelikult asjad ongi nii ja nii. Aristoteles ütleb "Metafüüsikas": Öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene.

Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tegelikkusest, nimetatakse objektivistlikeks. Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tunnetuse subjektist (tunnetaja uskumustest, kultuurist, keelest, vaatekohast vms) nimetatakse relativistlikeks.

Tõe korrespondentsiteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõe korrespondentsiteooria ehk tõe vastavusteooria klassikaline sõnastus pärineb Immanuel Kantilt ja kõlab: "Tõde on tunnetuse kooskõla tunnetuse objektiga". Tõe vastavusteooriat seostatakse teiste seas Platoni, Aristotelese, George Edward Moore'i, Bertrand Russelli, Karl Popperi ja Noam Chomskyga.

Tõe korrespondentsiteooria ütleb, et propositsioon P on tõene siis ja ainult siis, kui P vastab faktidele.

Tõde kui tõesus on seega vastavus faktidele. Näiteks see, et mõned koerad hauguvad, on tõene siis ja ainult siis, kui propositsioon "mõned koerad hauguvad" vastab faktidele. Jutt on nimelt sellest ühest faktist, et mõned koerad hauguvad. Nüüd võib öelda: see, et mõned koerad hauguvad, on tõene parajasti siis kui propositsioon "Mõned koerad hauguvad" vastab faktile "Mõned koerad hauguvad."

Ontoloogiline tõekäsitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõe ontoloogiline või fenomenoloogiline käsitlus lähtub arusaamast, et tõde kui tõelus on olemas tunnetavast subjektist sõltumata, ja eristub sellega põhimõtteliselt tõe korrespondentsiteooriast, mis käsitleb tõde propositsiooni või tunnetuse omadusena. Kui tõde kuulub tõelusena asjade endi juurde ning mitte ainult meie teadmistesse asjadest, siis seisneb tõde meie jaoks asja puhtas ilmsuses ja tõe tõdeda püüdlemine meie tunnetusvõime puhastamises kõigest sellest, mis asja tõe ilmnemist tõkestada võib.

Tõe ontoloogiline käsitlus esineb peamiselt vanakreeka filosoofias, uusaja filosoofias saab valdavaks tõe käsitlemine epistemoloogilisena, st tunnetuse omadusena, millele on aluseks juba Aristotelese käsitlus tõest kui logos'e valdkonda kuuluvast. Teatud määral leidub ontoloogilist lähenemist tõele 20. sajandi fenomenoloogilises filosoofias.

Erinevad hermeneutilised tõeteooriad lähtuvad samuti eeldusest, et tõde on olemas interpretatsioonile eelnevalt, kusjuures tõele lähenetakse hermeneutilise ringi vahendusel. Tõe ontoloogilisus on hermeneutilise tõeteooria puhul küll pigem kultuuriline, kuid sellegipoolest kaasneb hermeneutilise positsiooniga eeldus, et tõde on olemas meist sõltumatult ja sellele võib läheneda, kuid selle otsene valdamine on küsitav.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Robert Cooter and Winand Emons, Truth-Revealing Mechanisms for Courts, January 200
  2. [1]
  3. [2]
  4. David Lai, A Go Approach To Mastering China's Strategic Concept, Shi, Strategic Studies Institute, 2004, lk. 3
  5. Жюльен, Франсуа, Трактат об эффективности. М.; СПб.: Московский философский фонд; Университетская книга, 1999.
  6. http://www.piibel.net/

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]