Intelligentne disain

Allikas: Vikipeedia

Intelligentne disain ehk arukas disain ehk arukas konstruktsioon ehk mõistuslik kujundamine ehk arukas kujundamine ehk arukas kujundus ehk intelligentne loome (inglise keeles intelligent design) on arvatav Universumi ja elu teatud omaduste seletuseks olev arukas põhjus alternatiivina looduslikule valikule ja muudele suunata protsessidele.

Empiiriline suund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Biokeemik Michael Behe ütleb: "Taandumatult keerukaks nimetan ühtset süsteemi, mis koosneb mitmest hästi omavahel hästi kokkusobivast koostisosast, nii et ühe osa eemaldamine põhjustab praktiliselt süsteemi toimimise lakkamise. Taandumatult keerukat süsteemi ei saa otseselt (st pidevalt parandades pidevalt algset toimimist, mis jätkub samas mehhanismis) tekitada eellassüsteemi järjestikused väikesed teisenemised, sest taandumatult keeruka süsteemi iga eellane, millel mõni osa on puudu, on definitsiooni kohaselt mittetoimiv.[1] Mis tahes "taandumatult keerukas bioloogiline süsteem, kui niisugune asi oleks olemas, oleks võimas väljakutse darvinlikule evolutsioonile. Et looduslik valik saab valida ainult süsteeme, mis juba toimivad, siis juhul kui mõnd bioloogilist süsteemi ei saa tekitada järk-järgult, siis ta peaks tekkima tervikliku ühikuna, ühe hoobiga, et looduslikul valikul oleks millelegi toimida."[2] Taandumatult keeruka süsteemi kandidaat on näiteks Krebsi tsükkel.

Vastuväiteks on öeldud, et süsteemi kujunemise ajal võisid sel olla koostisosad, mis tagasid terviku toimimise ja mis nüüdseks on muutunud tarbetuteks ja kadunud. Krebsi tsükli kohta arvatakse, et iga selle koostisosa täitis algselt mingit muud ülesannet ning tervik on tekkinud kobamisi.[3]

Behe pakub, et intelligentse disaini mõju võib olla väga ammune: "Taandumatult keerukad biokeemilised süsteeme, mida ma arutasin (...) ei tekitatud tingimata hiljuti. Lihtsalt süsteemide eneste uurimise põhjal on täiesti võimalik, et nad disainiti miljardeid aastaid tagasi ning need on meie aega üle kandnud tavalised rakkude paljunemise protsessid."[4]). Biokeemik Kenneth Miller vastab sellele: "Nagu iga bioloogiatudeng võib öelda, ei saaks looduslik valik geneetilisi vigu välja juurida, sest need geenid ei ole ekspresseerunud. Mutatsioonid kuhjuksid neis geenides peadpööritava kirusega, nii et muutuksid lootusetult muutunuks ja mittetöötavaks sadu miljoneid aastaid enne seda, kui neid Behe sõnul tarvis läheb."[5] Kui aga oletada, et intellektuaalne disain toimub vastavalt vajadusele kogu aeg, siis on probleemiks esiteks see, et seda pole kunagi täheldatud. Teiseks, miks disainija ei võta ette palju lihtsamaid asju, et vältida näiteks geneetiliste haiguste teket? Behe ütleb selle kohta lihtsalt, et see on osa kurjuse probleemist.[6]

Filosoofiline suund[muuda | redigeeri lähteteksti]

William Dembski (1998a, 1998b) püüab anda kriteeriiumid, mille järgi eristada disainitut mittedisainitust (loodusseaduste järgi tekkinust või juhuslikult tekkinust). Disain ei tohi olla juhuslik. Kui miski on väga ebatõenäoline, siis olukord tundub olevat liiga keerukas, et olla juhuslik. Peale selle peab see moodustama mingi mustri, muidu võib seda pidada müraks. "Võtmemõiste on "sõltumatuse" mõiste. Ma defineerin spetsifitseerituse (specification) sobivusena sündmuse ning sõltumatult antud mustri vahel. Sündmused, mis on nii ülimalt keerukad kui ka spetsifitseeritud (st sobivad kokku sõltumatult antud mustriga), osutavad disainile."[7] Kriteeriumidele vastavad on Behe vaadeldud mikroskoopilised bioloogilised protsessid. Need ei ole juhuslikud, sest nad on taandumatult keerukad. Need on just see, mida organism vajab, nii et neil on spetsifitseeritud muster. Seega saab neid pidada disaini tulemuseks. Ja nende kriteeriumide järgi tuleb välja, et geneetilisi haigusi põhjustavad mutatsioonid ei kvalifitseeru disaini tulemuseks.

Dembski ütleb: "Sündmuse panemine disaini arvele tähendab väidet, et seda ei saa usutavalt panna ei looduseaduste ega juhuse arvele. Iseloomustades disaini loodusseaduste ja juhuse disjunktsiooni hulgateoreetilise täiendina, tagatakse sellepärast, et need kolm seletusviisi on üksteist välistavad ning ammendavad."[8] Siiski ei välista juhuslikkus loodusseadustele allumist ning juhuslikkusel ei ole sellist ontoloogilist staatust, nagu omistatakse intelligentsele disainile. Peale selle, kui disainija kasutab ainult loodusseadusi (nagu väidab deism), siis ei ole disaini võimalik Dembski kriteeriumide järgi ära tunda.[9]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Behe 1996:39.
  2. Behe 1996:39.
  3. E. Meléndez-Hevia, T. G. Waddell, M. Cascante. The puzzle of the Krebs citric acid cycle: assembling the pieces of chemically feasible reactions, and opportunism in the design of metabolic pathways during evolution. – Journal of Molecular Evolution, 1996, 43, lk 293–303.
  4. Behe 1996:227–228.
  5. Miller 1999:162–163.
  6. Michael Ruse. [plato.stanford.edu/entries/creationism/#IntDes Creationism], [[Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia], 2007.
  7. Dembski 2000:27–28.
  8. Dembski 1998b:98.
  9. Michael Ruse. [plato.stanford.edu/entries/creationism Creationism], [[Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia], 2007.

Intellektuaalse disaini pooldajate kirjutised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Michael Behe. Darwin's Black Box: The Biochemical Challenge to Evolution, New York: Free Press 1996.
  • W. A. Dembski (1998a). The Design Inference: Eliminating Chance through Small Probabilities, Cambridge: Cambridge University Press 1998.
  • William Dembsky (toim) (1998b). Mere Creation: Science, Faith and Intelligent Design, Downers Grove, Ill.: Intervarsity Press 1998.
  • Kenneth Miller. Finding Darwin's God, New York: Harper and Row 1999.
  • William Dembski. The third mode of explanation: detecting evidence of intelligent design in the sciences. – M. J. Behe, W. A. Dembski, S. C. Meyer (toim). Science and Evidence for Design in the Universe, San Francisco: Ignatius Press 2000, lk 17–51.
  • Michael Behe. The Edge of Evolution.

Kirjandus intellektuaalse disaini ideest[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • R. Pennock. Tower of Babel: Scientific Evidence and the New Creationism, Cambridge, Mass.: M.I.T. Press 1998.
  • E. Sober. Philosophy of Biology, Second Edition. Boulder, Col.: Westview 2000.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]