Mihhail Bakunin

Allikas: Vikipeedia
Portreefoto Mihhail Bakuninist

Mihhail Aleksandrovitš Bakunin (Михаил Александрович Бакунин; 18./30. mai 1814 Tveri kubermang1. juuli 1876 Bern) oli vene anarhist, revolutsionäär ja filosoof, keda peetakse sageli ka anarhismi isaks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakunin pärines vene põlisaadlist. 14-aastaselt saadeti ta Peterburi Suurtükiväe sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni 1835. aastani ohvitserina Minskis ja Hrodnas. Pärast erruminekut elas Bakunin alates 1834. aastst Moskvas, kus tutvus N.V. Stankevitšiga ja V.G. Belinskiga ning liitus "Stankevitši-Belinski ringikesega“. 1840. aastal Sõitis Bakunin välismaale, alguses Saksamaale, kus õppis mõne aja Berliini ülikoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures. 1842. aastast elas Bakunin Berliinis, Pariisis, Brüsselis ja Šveitsis. Pariisis tutvus ta lähemalt Karl Marxi ja Pierre-Joseph Proudhoniga. 1848. aastal võttis Bakunin osa Slaavi Kongressist Prahas, mis lõppes ülestõusuga, mille üheks juhiks ta oli.

Vangipõli[muuda | redigeeri lähteteksti]

1849. aasta mais Dresdenis vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud valitsuse liikmeks. Selle eest karistas Saksimaa ja Austria kuningriigi kohus teda surmanuhtlusega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. 1851. aastal anti Bakunin üle Venemaa võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser Nikolai I-le, paigutati ta Peeter-Pauli ning hiljem Schlüsselburgi vanglasse. 1857. aastal saadeti ta Siberisse, kus oli Irkutskis lähemas kontaktis oma nõo, Ida-Siberi kindralkuberneri Nikolai Muravjov-Amurskiga.

Põgenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1860. aastal põgenes Bakunin Jaapani ja Ameerika kaudu Londonisse, kus mõnda aega töötas koos Alexander Herzeni ja Nikolai Ogarjoviga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimuga pahuksisse sattunud poolakatele 1863. aasta Jaanuariülestõusu ajal, siirdus Bakunin järgmisel aastal Itaaliasse, kuhu jäi 1867. aastani. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsihiks oli kõigi slaavlaste vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. Hinnates ümber oma suhtumise riiklikesse vormidesse ja revolutsioonilisse taktikasse, rajas Bakunin alused oma kuulsale õpetusele anarhiast.

Mihhail Bakunini haud Bremgartenfriedhofil Bernis.

Tegevus anarhistina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1864. aastal võeti Bakunin I Internatsionaali liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid ning seetõttu heideti ta 1872. aastal sealt välja. 18711874 kirjutas ta oma suuremad teosed: L'empire knouto-germanique et la révolution sociale ("Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon") ja Государственность и анархия ("Riiklus ja anarhia"). Tema anarhistliku teooria tuumaks on proletariaadi diktatuuri ja riikluse kõikide vormide eitamine.

Bakunin oli 1864. aastast vabamüürlane loožis "Il Progresso Sociale".

Elu lõpus tõmbus ta avalikust elust tagasi ja veetis elu kaks viimast aastat Itaalias.

Tsitaate[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Vabadus ilma sotsialismita on privileeg. Sotsialism ilma vabaduseta on türannia".


"Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui praktikas".


"Minu vabaduse jaoks on oluline kõigi vabadus".

Mihhail Bakunin


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]