Immanents
Immanents (tuletatud keskaja ladina keele sõnast immanens 'omane, sisemine', mis on vorm keskaja ladina keele sõnast immanere millegi piiresse või sisse jääma) on vastandmõiste transtsendentsile ning tähendab seda, mis on esemele või nähtusele seesmiselt omane, nähtuse sisemisest loomusest tulenev. Immanentsiks nimetatakse Spinoza filosoofias jumala kohalolu maailmas, Immanuel Kanti tunnetusteooria raames võimaliku kogemuse piiresse jäävat.
Selle maailma osa[muuda | muuda lähteteksti]
Enim levinud religioosses kasutuses tähistab jumaliku jõu või jumaliku olevuse omadust viibida kõiges, mis on olemas (panteism). Selles tähenduses eristub immanentne maailmast eraldiseisva jumala kontseptist (transtsendents).
Hinduismis kasutatakse seda tähendust brahmani (jumaliku jõu) ja maailma vahelise suhte kirjeldamisel. Sellise religiooni näiteks on ka monistlik teism. Keskaegse Euroopa filosoofid jagunesid Jumala immanentsuse või transtsendentsuse küsimuses neoplatonistideks (Aurelius Augustinus) ja aristoteliaanideks (Albert Suur ja Aquino Thomas).
Ometi ei vastanda see kontsept ennast täielikult transtsendentse kontseptile. Religioonis võib Jumal olla inimeses immanentne ilma, et see läheks vastuollu oma transtsendentsusega.
Prantsuse 20. sajandi filosoofi Gilles Deleuze'i järgi on igasuguse tegevuse ja tagajärje põhjus immanentne, erinevalt essentsialistliku filosoofia ettekujutusele välisest transtsendentsest ideede maailmast. Metafüüsiliselt immanentne on printsiip, mille toime on lahutamatu sellest, milles ta toimib. Deleuze´i filosoofiat võib sellest lähtuvalt nimetada puhta immanentsuse filosoofiaks, oma viimasele tööle pani Deleuze pealkirjaks "Immanentsus: elu..." ("L'immanence: une vie...").
Sisalduv[muuda | muuda lähteteksti]
Immanentsus võib tähendada ka, et miski sisaldub milleski või jääb ühe isiku, maailma vmt. sisse. See tähendus on enam levinud kristluses ja teistes monoteistlikes teoloogiates, milles Jumalat peetakse ülimuslikuks oma loomingu suhtes.
Immanents ja transtsendents[muuda | muuda lähteteksti]
Öeldes, et "Jumal on surnud," kuulutab Nietzsche, et meid on jäetud omapead ning me ei peaks enam püüdma avastada transtsendentset ja varjatud tõde ega leiutama maailma lõpu jaoks transtsendentset ja lõplikku tõde.
Midagi sarnast kohtame ka Wittgensteinil: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Wittgenstein uskus, et oli formaalselt määratlenud universaalse tõe kontsepti – formaalselt, seega sõltumatuna mistahes vaatlejast (subjektist). Kas selline tõde on immanentne või transtsendentne? See ei ole oluline: seda eristust ennast ei tohi formaliseerida ning seega "ei ole selle kohta midagi öelda."
Jean-Paul Sartre tõdeb sedasama, kasutades oma "Dialektilise mõistuse kriitikas" (1960) liitvormi immanentsus-transtsendentsus.