Aforism

Allikas: Vikipeedia

Aforism ehk mõttetera (vanakreeka sõnast ἀφορισμός (aphorismós; 'piiritlus, määratlus') on efektselt sõnastatud üldistav elutarkus, üllatav väärtusotsustus. Aforism ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega.

Aforisme[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Teravmeelsus on haritlase häbematus. (Aristoteles)
  • Igaüks kuuleb ainult seda, millest ta aru saab. (Johann Wolfgang von Goethe)
  • Südametunnistus on koer, kes käib su kannul ja haugub. (Autor teadmata)

Aforismid on lühikesed, mõni koosneb ainult paarist sõnast:

Kui aforismidele lähedased vanasõnad ja kõnekäänud on anonüümsed, siis aforism on enamasti individuaallooming. Esineb nii iseseisva žanrina kui ka lülitatult pikemasse teksti, mis tervikuna ei ole aforistlik. Lakoonilist ja täpset väljendusviisi nimetatakse aforistlikuks stiiliks.

Kuulsamaid aforiste: Platon, Seneca, Augustinus, Michel de Montaigne, Blaise Pascal Voltaire, Oscar Wilde, Friedrich Nietzsche, Arthur Schopenhauer, Georg Christoph Lichtenberg

Eesti autoritest on aforisme on tekstidesse poetanud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv (teoses "Ääremärkused: Kivide varjudest ei saa müüri, küll aga kividest enestest"), Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Karl Ristikivi ("Imede saar: Ainult nõrk kardab vasturääkimist"). Aforismikogumikke on avaldanud ka Arvo Valton ("Uksed kriuksuvad öösiti", "Märklaud kilbiks", "Tagasi tulevikku").

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]