Epikuros

Allikas: Vikipeedia
Epikouros BM 1843.jpg

Epikuros (342/341 e.m.a. Samos – 271/270 Ateena), kreeka filosoof. Demokritose pooldaja, Nausiphanese õpilane. Leukippose ja Demokritose atomistika arendaja[1]. Asutas 310 Mytilenes Lesbosel filosoofiakooli, 306 viis ta selle Ateenasse, kus hakati seda nimetama aiaks ja õpetust „aiafilosoofiaks“. Seda kooli juhatas Epikuros kuni surmani.

Epikurose õpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Epikurose õpetus jaguneb kanoonikaks, füüsikaks ja eetikaks.

Kanoonika ehk loogika käsitleb kriteeriume selle kohta, mis on õige ja mis vale. Mille poole tuleks püüelda ja mida vältida. Epikuros väitis, et tajud on alati tõesed. Tajudest tuletatud arvamuste õigsuse üle saab tema arvates otsustada teoorias selle järgi, kas nad vastavad tegelikkusele ja praktikas selle järgi, kas nad tekitavad naudingut või vastumeelsust.

Loodusõpetus ehk füüsika, mis põhineb Demokritosel, taotleb praktilist elu kujundamist. See peab vabastama inimese ebausust, usundist ja surmahirmust. Epikurose aatomiteooria erineb eelkäijate õpetusest – selles on peamine õpetus aatomite deklinatsioonist (nende suvaline kõrvalekaldumine sirgjoonelisest langemisest).

Eetika. Deklinatsiooniõpetusega põhjendas Epikuros natuurfilosoofiliselt indiviidile omast tahtevabadust – eetikat. Ta järeldas, et ka hingeaatomid on niimoodi indeterministlikult vabad ja et inimese käitumine põhineb sellel vabadusel ega ole allutatud mingile sundusele. Inimese elu eesmärgiks pidas ta naudingut, kuid mitte niivõrd meelelist, kuivõrd vabanemist kehalistest kannatustest, hingerahutusest, surmahirmust ja sundusest. Hirmust, eriti surmahirmust vabanemisele aitab kaasa teadmine, et maailm koosneb vaid aatomitest ja tühjusest. Inimese hing ei ole midagi muud kui eriline vorm aatomeid, mis haihtuvad koos keha lagunemisega ja ei saa eksisteerida iseseisvalt väljaspool inimkeha. Seega ei ole võimalik ka surmajärgne elu ja kannatused. Epikuros kutsus taotlema rahulikkust, tasakaalukust, hingerahu, meelte „tuulevaikust“ ja meelelisest palju kõrgemat – vaimset naudingut. Tema õpetuse järgi on ülim õnneseisund – ataraksia – häirimatus, mis saavutatakse elades sellist elu. Epikuros oli esimene, kes ütles – nii nagu ei ole kasu meditsiinist, mis ei ravi keha, ei ole kasu ka filosoofiast, mis ei ravi hinge.[2] Ta leidis, et psühholoogia eesmärgiks ei ole mitte ainult kirjeldada inimest, vaid ka teda aidata. Epikuros elas kooskõlas oma õpetusega. Teda austas palju sõpru ja õpilasi. Nii Epikurose eluajal kui ka järgmistel sajanditel sai talle ja tema õpetusele osaks ohtralt laimu. Alles uusaja algul, P. Gassendi tööde kaudu, hakkas temast tekkima õige ettekujutus – Epikurose ja Demokritose natuurfilosoofia erinevuste kohata kirjutas Karl Marx 1841.aastal oma väitekirja.

Epikuurlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Epikurose õpilased ja järgijad ning tema õpetuse pooldajad ehk täpsemalt osalejad Epikurose Ateena filosoofiakoolis, kus tema õpetust säilitati peaaegu nagu dogmat. Epikurose poolehoidjad pidasid kõige tähtsamaks tema õpetust sõprusest. Epikuurlaste materialistlik eetika oli individualistlik ja ühiskonna suhtes erapooletu, kuid nad paistsid silma rõõmsameelsuse ja õilsusega. Roomas sugenes epikureismile juba 2. sajandi keskel e.m.a. palju järgijaid. 2. sajandil m.a.j. saavutas epikureism Roomas uue õitsengu, mida võib seletada kui vastuseisu müstikasse kaldumisele ja üha laiemalt levivale ilmutususundile. Antiikne epikureism hääbus alles 4. sajandil. Epikureismi olemust on sageli käsitletud vulgariseeritult ja moonutatult. Arvamus, nagu taotleksid epikuurlased üksnes meelelist naudingut ja isiklikku ainelist kasu, on vastuolus Epikurose ja enamiku tema poolehoidjate inimsõbralikkusega.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Peamised arvamused; Ütlused". Tõlkinud Kaarina Rein – Akadeemia 2013, nr 5, lk 771–781

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Irmscher, J.(1983).Antiigileksikon I
  2. Leahey, T. H.(1997). A History of Psychology