Teaduslik meetod

Allikas: Vikipeedia

Teadusliku meetodi all mõistetakse tavaliselt nn hüpoteetilis-deduktiivset meetodit, mille tuumaks on vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Üldisemalt on teaduslik meetod tõsikindlate teadmiste saamise üldine viis, kus tõsikindluse saavutamiseks kasutatakse paljusid tõendamise vahendeid, nii empiirilisi kui teoreetilisi.[viide?]

Arvamus, et just hüpoteetilis-deduktiivse teadusliku meetodi järjekindel kasutamine eristab teadust mitteteadusest, põhineb valdavalt Karl Popperi teadusfilosoofial. Tema definitsiooni järgi teadus peab sisaldama hüpoteese, mis võimaldavad teha kontrollitavaid ennustusi ning hüpoteesid peavad olema falsifitseeritavad.

Paul Feyerabend vaidlustas Popperi seisukohti ning astus teadusliku meetodi seatavate piirangute vastu, väites, et need piiravad vaba teadusliku mõtte arengut, pealegi on teadlased ajaloos nagunii järjekindlalt rikkunud kõiki meetodi reegleid. Thomas Kuhni järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate paradigmade raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka induktsiooniprobleemi – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.

Filosoofide kriitikale vaatamata on teaduslik meetod teadusüldsuses laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend.

Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtmisvea hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine.

Teadusliku uurimise protsessis võib ummikusse jõudes ka mistahes etapist tagasi pöörduda ja eelmisi modifitseerida.

Teadusliku meetodi osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada - teaduskeel erineb mitmeti tavakeelest.

Teadus on sotsiaalne nähtus ja seda tehakse reeglina avalikult. Kõik teadusliku uurimistöö etapid peavad põhimõtteliselt olema jälgitavad ja korratavad; kasutatud allikatele tuleb ettenähtud viisil viidata. Tulemused avaldatakse teadusajakirjades ja neid hindavad nii ekspertidest toimetajad kui lai teadusüldsus. Teadlaskonna konsensuaalne otsus tunnustab teaduslikke teooriaid; samas võidakse neid vähemalt teoreetiliselt ka iga hetk vaidlustada või ümber lükata.

Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja teadusfilosoofid: Roger Bacon, René Descartes, Galileo Galilei, Isaac Newton, John Stuart Mill, David Hume jt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]