Sotsialistide-Revolutsionääride Partei

See artikkel räägib Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist; esseerideks nimetatakse ka partei Õiglane Venemaa liikmeid

---

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
'Партия социалистов-революционеров'
Venemaa keisririigi erakond
Esimees	Keskkomitee esimees Viktor Tšernov
Ideoloogia	sotsiaaldemokraatia
Ajaleht	"Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik"

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend SR; vene keeles Партия социалистов-революционеров) oli 20. sajandi algupoolel tegutsenud partei Venemaa keisririigis. Partei liikmeid nimetati sotsialistideks-revolutsionäärideks ehk esseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli keelatud ning kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini tegutses partei illegaalselt.

Partei loomine

Partei asutati 1901 paljude narodnikute gruppide ühinemise tulemusena. Partei 1906. aastal vastu võetud parteiprogramm nägi ette demokraatliku vabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmine kõigile, enesemääramisõiguse rahvusvähemustele ning maa natsionaliseerimise ja ühisomandusse andmine.

Grigori Geršuni

Partei põhimõtted

Põhiteesideks olid sotsialism ja ühiskonnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetöötavateks inimesteks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning peatähelepanu oligi talurahvaprobleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.

Partei juhtkond ja organisatsioon

Partei kõrgemaks juhtorganiks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oli Viktor Tšernov ning juhtkonda kuulusid veel Jekaterina Breškovskaja, Grigori Geršuni, Nikolai Avksentjev, Aleksandr Kerenski ja "SR Võitlusorganisatsioon" esindaja Keskkomitees Mihhail Gotz.

Aleksandr Kerenski

Pavel Kraft (1870–1907); Mihhail Gotz (1866–1906); Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".

Partei "SR võitlusorganisatsioon" ja terror

Partei juurde kuulus salajane võitlusrühm "SR võitlusorganisatsioon", mis korraldas atentaate ning mille eesotsas olid vaheldumisi Grigori Geršuni ja Evno Azef/Jevno Azef (1903–1908) ning Boriss Savinkov (1909–), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku:, pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, ajavahemikul 1906–1907 2 ministrit, 33 kuberneri ja 7 kindralit

• haridusminister Nikolai Bogolepov (14. veebruar 1901; tapja Pjotr Karpovitš)
• siseminister Dmitri Sipjagini tapmine 2. aprillil 1902 S. Balmaševi poolt;
• sinodi oberprokurör Konstantin Podedonostsevi tapmiskatse;
• keiser Nikolai II onu – suurvürst Nikolai Nikolajevitši tapmiskatse;
• justiitsministri Igor Štšeglovitovi tapmiskatse;
• Harkivi kindralkuberneri vürst Ivan Obolenski tapmiskatse F. Katšura poolt;
• Ufaa kuberner Nikolai Bogdanovitši tapmine, 6. mai 1903, J.Dulebovi poolt;
• siseminister Vjatšeslav von Plehwe (15. juuli 1904) Jegor Sazonovi poolt
• keiser Nikolai II onu - Moskva kindralkuberner suurvürst Sergei Aleksandrovitš (4. veebruar 1905); tapja Ivan Kaljajev (1877–1905)
• Moskva linnapea krahv Pavel Šuvalov (28. juuni 1905; tapja P. A. Kulikovski.
• Moskva 1905. aasta revolutsiooni mahasuruja kindralmajor Georgi Min, tapeti 13. augustil 1906 esseerist terroristi Zinaida Кonopljannikova poolt;
• Riiginõukogu liige, Riigikorra kaitse erikomisjoni esimees ja Tveri kuberner krahv Aleksei Ignatjev (9. detsember 1906; tapja Sergei Iljinski (1886–1914).
• Tambovi asekuberner Nikolai Bogdanovitš haavati 14. detsembril 1906, kes suri 17. detsembril
• Peterburi linnapea Vladimir von der Launitz, kes oli Tambovi kubermangus toimunud rahutuste mahasuruja, tapeti 21. detsember 1906, tapja Jevgeni Kudrjavtsev (–1906), (Евгений Федорович («Адмирал») Кудрявцев)
• Tambovi kuberneri abi Gavriil Luženovskit haavati surmavalt 16. jaanuaril 1906 (suri 10. veebruaril 1906 vkj) esseerist Maria Spiridonova poolt
• Samara kuberner Ivan Blok, tapeti pommiga 21. juulil 1906, terrorist Grigori Frolovi poolt
• Ministrite Nõukogu esimehe Pjotr Stolõpini tapmiskatse 12. augustil 1906, esseeride maksimalistide poolt, mille käigus heideti peaministri residentsi juurde Apteekrisaarel ca 6 kg isevalmistatud pomm, mille tagajärjel hävitati 2kordne maja ning hukkus ca 24 residentsis vastuvõttu oodanud külalist (sealhulgas 3 pommiheitjat), 30 inimest sh naisd ja lapsed said vigastusi, kuid Stolõpin pääses eluga;
• Ministrite Nõukogu esimehe Pjotr Stolõpini tapmine Kiievis ooperiteatris 5. vkj/18. septembril 1911 Mordehai/Dmitri Bogrovi poolt;

SR võitlusorganisatsioonist eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad Esseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooniga (Боевая организация эсеров-максималистов), kes lõhkas peaminister Pjotr Stolõpini elukoha-suvila, koos selles viibinud elanikega, Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus. Hiljem organisatsiooni liikmed liitusid uuesti Boriss Savinkovi juhitud SR võitlusorganisatsiooniga.

Partei 1905. aasta revolutsioonis

1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid 1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist ning tegutses erinevalt illegaalsest SRP-st legaalse parteina Rahvalik-Sotsialistlik Tööpartei (Трудовая народно-социалистическая партия) ja samuti ka esseerid maksimalistid.

Partei tegevus Venemaa Riigiduumas

Pärast II Riigiduuma valikut, kuhu valiti ka SR esindajad, loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn parlamendiparteiks.

Partei 1917. aasta Veebruarirevolutsioonis

1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales Venemaa Ajutine Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning alates juulist sai temast peaminister; Viktor Tšernov oli põllutööminister, Boriss Savinkov sõjaministeeriumis ministri abi.

Koostöö nõukogude võimuorganites teiste sotsialistlike parteidega

I Nõukogude kongressil juunis 1917, kus osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust, oli esseeridel 285 kohta, menševikel 248 ja bolševikel 105 kohta.

Partei lõhenemine

Samal ajal esseerid lõhenesid kaheks tiivaks. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsusvastane vasak tiib (vasakesseerid) hakkasid koostööd tegema bolševikega. Vasakesseerid osalesid koos bolševikega pärast Oktoobrirevolutsiooni moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).

Paremesseerid

Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal (58%), bolševikud kogusid 25%. Edu saatis neid eeskätt toetuse tõttu talurahva seas.

II Nõukogude kongressil juunis 1917

Vasakesseerid – ПЛСР

 Pikemalt artiklis III Vene revolutsioon

Pärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. 30. augustil 1918 tulistas Fanny Kaplan Leninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi Põhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarile Moissei Uritskile. 1920. aastal esseeride partei keelustati Nõukogude Venemaal.

Välislingid

• Partei programm
• Самосожжение левых эсеров
• К.Н.Морозов, БОЕВАЯ ОРГАНИЗАЦИЯ ПАРТИИ СОЦИАЛИСТОВ-РЕВОЛЮЦИОНЕРОВ в 1909—1911 гг. И ЗАГАДКИ «ДЕЛА ПЕТРОВА»
• Протоколы заседаний ЦК Партии социалистов-революционеров (июнь 1917 — март 1918 г.) с комментариями В.М. Чернова

Vaata ka

• Sotsialistide-Föderalistide Partei
• Vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei
• Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei