Sotsialistide-Revolutsionääride Partei

See artikkel räägib Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist; esseerideks nimetatakse ka partei Õiglane Venemaa liikmeid

---

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
'Партия социалистов-революционеров'
Venemaa keisririigi erakond
Esimees	Keskkomitee esimees Viktor Tšernov
Ideoloogia	sotsiaaldemokraatia
Ajaleht	"Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik"

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend SR; vene keeles Партия социалистов-революционеров) oli 20. sajandi algupoolel Venemaa Keisririigis tegutsenud partei. Selle liikmeid nimetati sotsialistideks-revolutsionäärideks ehk esseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli Keisririigis keelatud ning partei tegutses illegaalselt kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Partei loomine

Partei asutati 1901. aastal mitmete narodnikute gruppide ühinemise tulemusel. 1906. aastal vastu võetud erakonna programm nägi ette demokraatliku vabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmise kõigile, enesemääramisõiguse vähemusrahvustele ning maa riigistamise ja ühisomandusse andmine.

Grigori Geršuni

Partei põhimõtted

Peamisteks seisukohtadeks olid sotsialism ja ühiskonnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetöötavateks inimesteks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning suurem tähelepanu oligi talurahva probleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.

Partei juhtkond ja organisatsioon

Partei kõrgeimaks juhtorganiks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oli Viktor Tšernov ning kuhu kuulusid veel Jekaterina Breško-Breškovskaja, Grigori Geršuni, Nikolai Avksentjev, Aleksandr Kerenski ja SR Võitlusorganisatsiooni esindaja Keskkomitees Mihhail Gotz.

Aleksandr Kerenski

Pavel Kraft (1870–1907); Mihhail Gotz (1866–1906); Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".

SR võitlusorganisatsioon ja terror

SR Partei juurde kuulus salajane SR võitlusorganisatsioon, võitlusrühm, mis korraldas atentaate ning mille eesotsas olid vaheldumisi Grigori Geršuni ja Evno Azef ning Jevno Azef (1903–1908) ja Boriss Savinkov (alates 1909), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku, pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, ajavahemikul 1906–1907 kaks ministrit, 33 kuberneri ja seitse kindralit:

• haridusminister Nikolai Bogolepov (14. veebruar 1901; tapja Pjotr Karpovitš)
• siseminister Dmitri Sipjagini tapmine 2. aprillil 1902 S. Balmaševi poolt;
• sinodi oberprokurör Konstantin Podedonostsevi tapmiskatse;
• keiser Nikolai II onu – suurvürst Nikolai Nikolajevitši tapmiskatse;
• justiitsministri Igor Štšeglovitovi tapmiskatse;
• Harkivi kindralkuberneri vürst Ivan Obolenski tapmiskatse F. Katšura poolt;
• Ufaa kuberner Nikolai Bogdanovitši tapmine, 6. mai 1903, J.Dulebovi poolt;
• siseminister Vjatšeslav von Plehwe (15. juuli 1904) Jegor Sazonovi poolt
• keiser Nikolai II onu - Moskva kindralkuberner suurvürst Sergei Aleksandrovitš (4. veebruar 1905); tapja Ivan Kaljajev (1877–1905)
• Moskva linnapea krahv Pavel Šuvalov (28. juuni 1905; tapja P. A. Kulikovski.
• Moskva 1905. aasta revolutsiooni mahasuruja kindralmajor Georgi Min, tapeti 13. augustil 1906 esseerist terroristi Zinaida Кonopljannikova poolt;
• Riiginõukogu liige, Riigikorra kaitse erikomisjoni esimees ja Tveri kuberner krahv Aleksei Ignatjev (9. detsember 1906; tapja Sergei Iljinski (1886–1914).
• Tambovi asekuberner Nikolai Bogdanovitš haavati 14. detsembril 1906, kes suri 17. detsembril
• Peterburi linnapea Vladimir von der Launitz, kes oli Tambovi kubermangus toimunud rahutuste mahasuruja, tapeti 21. detsember 1906, tapja Jevgeni Kudrjavtsev (–1906), (Евгений Федорович («Адмирал») Кудрявцев)
• Tambovi kuberneri abi Gavriil Luženovskit haavati surmavalt 16. jaanuaril 1906 (suri 10. veebruaril 1906 vkj) esseerist Maria Spiridonova poolt
• Samara kuberner Ivan Blok, tapeti pommiga 21. juulil 1906 terrorist Grigori Frolovi poolt
• Ministrite Nõukogu esimehe Pjotr Stolõpini tapmiskatse 12. augustil 1906, esseeride maksimalistide poolt, mille käigus heideti peaministri residentsi juurde Apteekrisaarel ca 6 kg isevalmistatud pomm, mille tagajärjel hävitati 2kordne maja ning hukkus ca 24 residentsis vastuvõttu oodanud külalist (sealhulgas 3 pommiheitjat), 30 inimest, sealhulgas naised ja lapsed said vigastusi, kuid Stolõpin pääses eluga;
• Ministrite Nõukogu esimehe Pjotr Stolõpini tapmine Kiievis ooperiteatris 5. vkj / 18. septembril 1911 Mordehai/Dmitri Bogrovi poolt;

SR võitlusorganisatsioonist eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad, kes moodustasid Esseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooni (Боевая организация эсеров-максималистов). Peaminister Pjotr Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus lõhkasid nad Stolõpini elukohaks olnud suvila, koos selles viibinud elanikega. Hiljem liitusid organisatsiooni liikmed uuesti Boriss Savinkovi juhitud SR võitlusorganisatsiooniga.

Partei 1905. aasta revolutsioonis

1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid nad 1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist Rahvalik-Sotsialistlik Tööpartei (Трудовая народно-социалистическая партия), mis erinevalt SR Parteist tegutsesid legaalselt.

Partei tegevus Venemaa Riigiduumas

Pärast II Riigiduuma valimisi, kui valituks osutusid ka SR Partei esindajad, loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn parlamendiparteiks.

Partei 1917. aasta veebruarirevolutsioonis

1917. aasta veebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales Venemaa Ajutise Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning juulis sai temast peaminister, Viktor Tšernov oli põllutööminister ning Boriss Savinkov oli sõjaministeeriumis ministri abi.

Koostöö nõukogude võimuorganites teiste sotsialistlike parteidega

I Nõukogude kongressil juunis 1917 osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust. Esseeridel oli seal 285 delegaadikohta, menševikel 248 ja bolševikel 105 kohta.

Partei lõhenemine

Samal ajal esseerid jagunesid kahte tiiba. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsuse vastu oli vasak tiib (vasakesseerid). Vasakesseerid hakkasid tegema koostööd bolševikega ning osalesid koos bolševikega pärast oktoobrirevolutsiooni moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).

Paremesseerid

Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal kogudes 58% häältest, bolševikud kogusid 25%. Esseere saatis edu eeskätt suure toetuse tõttu talurahva seas.

II Nõukogude kongressil juunis 1917

Vasakesseerid – ПЛСР

 Pikemalt artiklis III Vene revolutsioon

Pärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. 30. augustil 1918 tulistas Fanny Kaplan Leninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi Põhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarile Moissei Uritskile. 1920. aastal keelustati Nõukogude Venemaal esseeride partei.

Vaata ka

• Sotsialistide-Föderalistide Partei
• Vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei
• Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei

Välislingid

• Partei programm
• Самосожжение левых эсеров
• К.Н.Морозов, БОЕВАЯ ОРГАНИЗАЦИЯ ПАРТИИ СОЦИАЛИСТОВ-РЕВОЛЮЦИОНЕРОВ в 1909—1911 гг. И ЗАГАДКИ «ДЕЛА ПЕТРОВА»
• Протоколы заседаний ЦК Партии социалистов-революционеров (июнь 1917 — март 1918 г.) с комментариями В.М. Чернова