Radamla

Allikas: Vikipeedia
Radamla

valgevene Радамля * / Radamla *transkriptsioon: Radamlja
vene Радомля (Radomlja)

Elanikke 303 (2009)[1]

Koordinaadid 53° 58′ N, 31° 2′ E
Radamla (Valgevene)
Radamla
Radmala linnamägi

Radamla, transkribeerituna Radamlja) on agrolinnake ja endine alev Valgevenes Mahiloŭ oblastis Čavusy rajoonis, Radamla külanõukogu halduskeskus. Asula asub Čavusy linnast 20 kilomeetri kaugusel.

Asulas on keskkool, kultuurimaja ja raamatukogu. Asulas on varase rauaaaja asulakoht ja mõisakompleks, millest on säilinud veski. on nime saanud Aleksander Chodkiewiczi järgi, kes oli XVI sajandil selle omanikuks.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Radamlat peetakse ühe hüpoteesi kohaselt radiimitšite rahva keskuseks. Aastal 1527 läks sealne loss Zaslavskite valdusse, kaotades oma sõjalise tähtsuse Liivi sõja ajal.[3]

Administratiivselt kuulus Radamla Mstsisłavi vojevoodkonda. Aastaks 1743 asutati alevisse kameliitide klooster.[4]

Poola jagamisel läks alev aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu. Ühtlasi sai alevist küla. Novembriülestõusu tagajärjel aastal 1832 klooster likvideeriti. Aastal 1849 oli asulas kümme maja, seal asusid kõrts ja veski. Aastal 1880 oli Radomlas 25 maja, külas oli kaks õigeusu kirikut ja lisaks veel katoliku kirik, seal tegutses võõrastemaja.

Aastal 1924 läks Radomla Valgevene NSV koosseisu, kus sellest sai külanõukogu keskus. Aastal 1954 külanõukogu likvideeriti, taas sai asulast külanõukogu keskus aastal 2009.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2018. Vaadatud 21. mail 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. Старжынскі А. Разгорнем часаў шаты, або Чытаем Шклоўшчыну як кнігу // «Культура» № 35 (801),
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuni 2016. Vaadatud 21. mail 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. Кулагін А. М. Каталіцкія храмы Беларусі: Энцыкл. даведнік / А. М. Кулагін; фатограф А. Л. Дыбоўскі. — 2-е выд. — Мн.: БелЭн, 2008. Lk. 450.
  5. http://www.pravo.by/pdf/2010-39/2010-39%28003-014%29.pdf