Spioon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luureagendist; seriaali kohta vaata artiklit Spioonid (seriaal)

Spioon ehk luureagent on isik, kes kogub ja edastab salajast informatsiooni (riigisaladusi, ärisaladusi) välisriigile või konkureerivale firmale.

Spioon võib olla väljaõpetatud luureohvitser, kes saadetakse välisriiki infot koguma, või siis kohapeal värvatud, salajasele infole ligipääsu omav isik. Käibekeeles kasutatakse terminit "spioon" hinnangut andva organisatsiooni ja riigi kohta teavet koguva isiku koha, samas kui hinnangut andva organisatsiooni ja riigi kasuks töötavat isikut nimetatakse luurajaks.

Värbamine[muuda | muuda lähteteksti]

Spiooniks sobiv isik selekteeritakse kõigepealt välja, seejärel püütakse tulevast spiooni värvata. Tänapäeval värvatakse kõige rohkem tulevasi luuretöötajaid peamiselt ülikoolidest – olenevalt sellest, milliste erialaste teadmistega spetsialiste läheb vaja. Suuremate luureametite kodulehtedelt võib leida isegi avalikke kontaktandmeid, kelle poole pöörduda, kuid tavaliselt on värbajaks agendi esimene kontrollija või spetsiaalne luureohvitser, kelle ülesandeks ongi uute agentide värbamine.

Värbamiseks on peamiselt viis moodust:

  • materiaalsete hüvede pakkumine (raha, auto jne),
  • ideeline motivatsioon (usk, poliitilised vaated jne),
  • šantaaž (kompromiteeriva informatsiooni kasutamine isiku sundvärbamiseks),
  • sundvärbamine (ametikohustustest sõltuvalt: näiteks sõdurile käsu korras ülesannete andmine),
  • ego (kasutatakse ära värvatava madal enesehinnang, meelitades teda näiteks kiitustega ning rõhutades tema teenete suurt tähtsust).

Lääneriikides kasutatakse ka värbamiseks kasutatava motivatsioonisüsteemi nimetust MICE (Money, Ideology, Сompromise, Ego).

Koolitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Elukutselise luureagendi väljaõpetamine on aeganõudev ja kulukas tegevus. Suurematel luureagentuuridel on selleks riiklikult finantseeritavad erikoolid. Agent peab oskama koguda infot ja seda edastada vastuluurele vahele jäämata. Tänapäeval on selle tehnilise ja psühholoogilise keerukuse tõttu kutselisele luureagendile esitatavad nõuded väga karmid. Õpitakse võõrkeeli, erialase tehnika kasutamise oskust, krüptoloogiat, jälitamist, psühholoogilist vastupidamist, tutvustatakse sihtriigi kultuuri jne. Ka on suured erinevused tulevaste välis- ja vastuluuretöötajate koolitamise vahel.

Spiooni juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Spiooni juhib kontrollija, kelleks on tavaliselt spetsiaalse ettevalmistuse saanud luureohvitser. Kontrollija jagab ülesandeid ja võtab vastu kogutud informatsiooni. Sageli püütakse salastatust hoida sellisel viisil, et info saaja ja spioon kokku ei puutu. Sellisel juhul kasutatakse nn. postkaste. Postkastid jagunevad "elusaks" ja "elutuks postkastiks" (elus postkast on isik, kelle ülesandeks on info edastamine ühelt isikult teisele või ka ühest elutust postkastist teise; selliseid isikuid nimetatakse kulleriteks).

Spiooni tegutsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt filmides nähtust ei ole reaalsel spioneerimisel midagi ühist põnevate tagaajamiste ja tohutute tulistamisepisoodidega. Tüüpiline spioon on tavaliselt isik, kellel on ligipääs salastatud andmetele ja kes on materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste tõttu nõus edastama dokumente või nende koopiaid teisele riigile või konkureerivale firmale. Peamine hulk informatsiooni, mis luureametkond analüüsiks saab, ei ole üldse ülisalajase loomuga. Näiteks analüüsivad luureametkonnad tavalist, ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Tänapäeval moodustab suurima osa informatsioonist majanduslikel kaalutlustel kogutud teaduslik-tehniline info, mille saamiseks värvatakse teiste riikide tööstuste ja teaduslaborite spetsialiste.

Legend[muuda | muuda lähteteksti]

Välisriigi luuretöötaja tõelise identiteedi varjamise aluseks on reaalselt eksisteeriva isiku või väljamõeldud isiku elulugu ehk legend. See on vajalik, et vastuluurele, või ka näiteks tavalist rutiinset kontrolli tegevale politseinikule, mitte vahele jääda. Sageli luuakse legend ja selle toetamiseks kasutatavad isikut tõendavad dokumendid nii reaalsetest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on selle vastupidavus kontrollile. Tulevane spioon elab eelnevalt aastaid mõnes teises riigis, kus ta saab ehtsad väljaantud dokumendid ja ümbritseb ennast isikutega, kes tema olemasolu selles kohas võivad hiljem kinnitada. Legendide, ja selle toetamiseks kasutatavate isikut tõendavate dokumentide, loomiseks on igas luureametkonnas spetsiaalne osakond, mille ülesandeks on dokumentide võltsimine ja uute isikute väljamõtlemine, identiteedivargused ja nendele usutava katteloo loomine, seejärel tulevase spiooni sobitamine legendi. Mida pikema elueaga (kontrollimisel vastupidavamat) legendi vajatakse, seda aeganõudvam on selle ettevalmistamine ning seda tehniliselt keerukam on legend.

Allumine[muuda | muuda lähteteksti]

Iga spioon kuulub tavaliselt mingisse spioonide gruppi või võrgustikku. Spioon ise ei pruugi teiste olemasolust midagi teada, tema ainuke kokkupuude on teda juhtiva kontrollohvitseri või kulleriga. Kontrollija omakorda allub residendile, kes teises riigis asuvat luureteenistuse legaalset (diplomaatilist kaitset kasutavad agendid) või illegaalset filiaali ehk nn residentuuri juhib. Resident allub luureameti mingile kindlale osakonnale, vastavalt organisatsiooni sisemisele tööjaotusele. Üks resident võib juhtida ka mitmeid spioonigruppe, samuti võib ühes riigis olla mitmeid teineteisest sõltumatuid residentuure. Spiooni juhtivaid kontrollijaid, või nendega sidet pidavaid kullereid vahetatakse aeg-ajalt salastatuse, samuti ka koostöö sujuvuse huvides. Väga tähtsatele spioonidele suunatakse väga kogenud kontrollijaid või neid juhitakse hoopis elutute postkastide kaudu ning nende alluvus ei ole üldse nn residentuuripõhine, vaid nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi isikute ringi, kes spioonist midagi teavad.

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus.

Sidepidamine[muuda | muuda lähteteksti]

Spioon peab edastama kogutud informatsiooni. Selleks võib ta kasutada:

a) tehnilisi sidevahendeid (raadiojaama, telefoni, satelliitsidet, elektroonilisi sidevahendeid jne)

b) elutut postkasti ehk varem kokkulepitud kohta, kuhu info jäetakse. Tavaliselt on selleks spetsiaalselt ettevalmistatud peidikud. Tänapäeva elutu postkast on väliselt loomulik ese (näiteks tänavakivi), mis sisaldab kõrgtehnoloogilist tehnikat (näiteks on võimeline wifit kasutavast sülearvutist või pihuarvutist laadima väga kiirelt andmeid) ja kindlasti ka enesehävitamistehnikat (põletab sisu; kustutab kettad nii, et neid ei saaks taastada jne). Nende loomisega tegelevad igas luureametkonnas spetsiaalsed osakonnad. Elutuks postkastiks võib olla ka ajakirjandus, näiteks kuulutusteleht või internetileht, ka sotsiaalmeedia.

c) elusat postkasti ehk kullerit. Need on agendid, kelle ainukeseks ülesandeks on andmete kohaletoimetamine. Kullerite kasutamise eeliseks on jälitamise kontrollimise võimalikkus ja kokkupuute vältimine kontrollija ja spiooni vahel. Puuduseks liigne infoteadlikkus ning samuti kiputakse neid operatsioonide kasu nimel kergekäelisemalt ohverdama.

d) edastamist otse kontrollijale. Kontrollija kasutamine on küll suure turvalisuseriskiga, kuid sageli väga vajalik agendi psühholoogilise stabiilsuse tagamiseks. Tähtsal agendil on ainult üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga. Kontakt reaalse inimesega toimib väga paljude riigireeturite töös hoidmisel efektiivsemalt, kui elutute postkastide kasutamine.

e) pöördumist saatkonda. Diplomaadid on saanud oma töö tõttu teatava luurealase väljaõppe (kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid). Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline juhtum. Miinuseks see, et saatkondi jälgitakse rutiinselt vastuluure poolt ning seetõttu on suur võimalus, et info edastamine või edastamise katse jääbki ühekordseks juhtumiks.

Vahelejäämine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu teab enamasti ainult neid spioone, kes on vahele jäänud. Üksikuid tippspioone on avalikustatud ka pärast nende surma, kuid edukate spioonide tegevust varjatakse üldiselt nii kaua, kui see on võimalik, et varjata, millisest allikast ja millist informatsiooni on saadud, ning loomulikult saab nende edukuse kogemust kasutada hiljemgi.

Peamised vahelejäämise põhjused on:

a) ülejooksiku või topeltagendi edastatud informatsioon,

b) oma isiku paljastamine kolmandatele osapooltele (see on ka põhjus, miks residentuur hoiab oma spioonide eraelul väga täpselt silma peal),

c) vastuluure analüüsil põhinev sissekukkumine (vastuluureametid analüüsivad vastase kätte sattunud info võimalikku päritolu. Kuna salajase info omajaid on üldiselt väga väike ring, siis on pikaajalise luureinfo analüüsimisega võimalik leida võimalikud spionaažis kahtlustatavad),

d) sissekukkunud spioonilt ülekuulamisel saadud info,

e) üleminek vastase poolele (Sellisel juhul võidakse sinust teha ka topeltagent ehk isik, kes hakkab uue "tööandja" juhtimisel töötama oma esialgse "tööandja" vastu. Topeltagenti nimetatakse ka mutiks),

f) nn. inimlik viga, s.t spiooni enda hooletusest tehtud viga, mis võimaldab tema isiku paljastamise.

Vältimine[muuda | muuda lähteteksti]

Vahelejäämise vältimiseks minimeeritakse isikute arv, kes spiooniga kokku puutuvad. Samuti antakse spioonile luureametisisene varjunimi, millega teda dokumentides tähistatakse. Seda vahetatakse aegajalt. Kokkusaamised spiooniga on eelnevalt ette plaanitud, tema teekond kokkusaamispunkti on kindlaks määratud ja tavaliselt üsna pikk, keeruline ja kellaajaliselt täpselt paigas. Selle jooksul kontrollitakse, et ei oleks võimalikku jälitamist. Tähtsamate agentidega kokkusaamiste või info üleandmiste arv minimeeritakse, et vähendada ohtu. Agenti kontrollitakse pidevalt, vähendamaks topeltagendi õnge sattumist. Tema motivatsiooni püütakse üleval hoida; raha eest tegutsevate agentide puhul on see lihtsam, ideelistel alustel tegutsejaid on aga märgatavalt raskem motiveerida. Samas on viimased kindlamad ning risk topeltagendiks muutumiseks palju väiksem kui materiaalsete hüvede või santaažiga värvatute puhul.

Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]

Üks kättesaadud agent tähendab üsna suuri kahjusid ka tema "tööandjale". Kõik temaga kokku puutunud luureagendid on potentsiaalsed vahelejääjad ja seetõttu on esmatähtis nende välja viimine riikidest, kes võivad nad arreteerida. Pikalt spiooniks olnute puhul võib see tähendada terve residentuuri tagasikutsumist. See on keeruline, kallis ja aeganõudev tegevus ning seetõttu on sellisteks juhtumiteks läbimõeldud tegevuskavad, kuhu kaasatakse peale luureagentide ka diplomaate ja eriüksusi. Märgatavalt kahjulikum igale spiooni juhtivale luureametkonnale on sattumine olukorda, kus vastase luure suudab agendi "üle värvata". Teisele luureametile koostööd tegev, kuid esmast värbajat pettev nn topeltagent võib külvata palju segadust: reeta esialgse "tööandja" agente ja plaane, saata desinformatsiooni (ehk valeinfot) ning muuta topeltagendiks ka teisi agente. Kuulsaimad vahelejäänud agendid ongi just nimelt nn topeltagendid, kusjuures nende esialgne ülesanne oligi olla topeltagendiks, imbudes vastase luureteenistusse. Ajaloo kuulsaim spioon Kim Philby imbus nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide luureteenistusse, töötades neis juhtivatel ametikohtadel, olles algusest peale tegelikult Nõukogude Liidu luureameti KGB agent.

Karistused[muuda | muuda lähteteksti]

Spionaaž on riigivastane kuritegu ja üks karmimalt karistatavaid kuritegusid läbi aegade. Sõjaolukorras on spionaažis süüdi mõistetu karistuseks peaaegu eranditult surmanuhtlus. Rahu ajal on spiooni karistus võrdne muude raskete kuritegude sooritajate omadega, Eesti Vabariigis on selleks kuni eluaegne vabadusekaotus.

Tuntud spioone[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]