Mine sisu juurde

Spioon

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib luureagendist; seriaali kohta vaata artiklit Spioonid (seriaal)
Maal tabatud spioonist Seitsmeaastases sõjas. Alphonse de Neuville (1880)

Spioon ehk luureagent on isik, kes kogub ja edastab salastatud teavet (riigisaladusi, ärisaladusi) välisriigile või konkureerivale ettevõttele.

Spioon võib olla väljaõpetatud luureohvitser, kes on saadetud välisriiki teavet koguma, või kohapeal värvatud, salastatud teabele ligipääsev isik. Argikeeles mõeldakse spiooni all ka isikut, kes kogub teavet mingi asutuse või riigi kohta. Luurajaks nimetatakse aga isikut, kes töötab mingi asutuse või riigi heaks.

Esialgu valitakse välja spiooniks sobiv isik, seejärel püütakse teda värvata. Tänapäeval värvatakse kõige rohkem tulevasi luuretöötajaid ülikoolidest, lähtutakse ka sellest, mis eriala teadmisi on vaja. Mõne suurema luureasutuse veebilehelt võib leida isegi kontaktandmeid, kuid enamasti on agendi esimene kontrollija värbaja või värbamisele spetsialiseerunud luureohvitser.

Värbamise peamised meetodid on:

  • materiaalsete hüvede (raha, auto jne) pakkumine,
  • maailmavaateline (usk, poliitilised vaated jne) motiveerimine,
  • väljapressimine (kompromiteeriva teabe kasutamine sundvärbamisel),
  • sundvärbamine tööl või ajateenistusel (näiteks sõdurile käsu korras ülesannete andmine),
  • ego tõstmine (kasutatakse ära värvatava madalat enesehinnangut, teda kiites või rõhutades tema teenete suurt tähtsust).

Lääneriigid kasutavad ka värbamismeetodite kogumit, mida nimetatakse MICE (Money, Ideology, Сompromise, Ego).

Elukutselise luureagendi väljaõpe on aeganõudev ja kulukas. Suurematel luureagentuuridel on selleks riigi rahastusega õppeasutused. Agent peab oskama koguda ja edastada teavet vastuluurele vahele jäämata. Tänapäeval on see keerukas nii tehnilisest kui ka psühholoogilisest küljest. Seetõttu esitatakse kutselisele luureagendile väga kõrgeid nõudeid. Tulevased agendid õpivad võõrkeeli, erialatehnika kasutamist, krüptoloogiat, jälitamist, treenivad psühholoogilist vastupidavust, tutvuvad sihtriigi kultuuriga jne. Väga erinev on ka tulevaste välis- ja vastuluuretöötajate väljaõpe.

Spiooni juhtimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Spiooni juhib kontrollija, kes on enamasti eriväljaõppe läbinud luureohvitser. Kontrollija jagab ülesandeid ja võtab vastu kogutud teabe. Sageli püütakse salastatust hoida nii, et teabe saaja ja spioon kokku ei puutu. Selleks kasutatakse nn postkaste. Eristatakse elusaid ja elutuid postkaste. Elus postkast on isik, kelle ülesanne on teabe edastamine ühelt isikult teisele. Elusat postkasti nimetatakse ka kulleriks.

Spioonitöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt filmides nähtust ei ole tegelikul spioonitööl midagi ühist põnevate tagaajamiste ja tohutute tulistamistega. Tüüpiline spioon on isik, kel on ligipääs salastatud teabele ja kes on materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste ajel nõus seda teavet edastama teisele riigile või konkureerivale firmale. Peamine osa teabest, mis luureasutus analüüsiks kogub, ei ole ülisalajane. Analüüsitakse ka tavalist, nt ajakirjanduses avaldatud teavet. Tänapäeval on suurem osa kogutud teabest teaduslik-tehniline, mis on seotud majanduslike huvidega. Sellise teabe saamiseks värvatakse välisriikide tööstusettevõtete ja teaduslaborite spetsialiste.

Välisriigi luuretöötaja tõelise identiteedi varjamine põhineb tegeliku või väljamõeldud isiku elulool ehk legendil. See on vajalik, et mitte jääda vahele vastuluurele või ka näiteks rutiinset kontrolli tegevale politseinikule. Legend ja seda toetavad isikut tõendavad dokumendid luuakse sageli nii tegelikest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on, et legend peaks kontrollile vastu. Tulevane spioon elab enne aastaid mõnes teises riigis, kus ta saab ehtsad isikut tõendavad dokumendid. Seal ümbritseb ta end isikutega, kes tema viibimist selles kohas võivad hiljem kinnitada.

Legendide ja neid toetavate isikut tõendavate dokumentide loomiseks on igas luureametkonnas eriosakond. Selle osakonna ülesanne on dokumentide võltsimine ja uute isikute väljamõtlemine, identiteedivargused ja neile usutava katteloo loomine ning seejärel tulevase spiooni sobitamine legendi. Kontrollimisele vastupidava legendi loomine ja ettevalmistamine on aeganõudev, kuid säärane legend on tehniliselt keerukam.

Iga spioon kuulub tavaliselt mingisse spioonide gruppi või võrgustikku. Spioon ise ei pruugi grupi teistest spioonidest midagi teada. Ta puutub kokku üksnes teda juhtiva kontrollija või kulleriga. Kontrollija allub omakorda residendile, kes juhib luureteenistuse legaalset (diplomaatilist kaitset kasutavad agendid) või illegaalset filiaali (nn residentuuri) teises riigis. Resident allub luureameti osakonnale, vastavalt organisatsioonisisesele tööjaotusele. Üks resident võib juhtida ka mitut spioonigruppi. Ühes riigis võib olla mitu üksteisest sõltumatut residentuuri. Spiooni juhtivaid kontrollijaid ja nendega sidet pidavaid kullereid vahetatakse aeg-ajalt salastatuse või koostöö sujuvuse huvides. Väga tähtsatele spioonidele määratakse kogenud kontrollijaid või neid juhitakse hoopis elutute postkastide kaudu. Nende alluvus ei ole üldse nn residentuuripõhine, nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi isikute ringi, kes spioonist midagi teavad.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene peavalitsus

Sidepidamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Spioon peab edastama kogutud teavet. Selleks võib ta kasutada:

a) tehnilisi sidevahendeid (raadiojaama, telefoni, satelliitsidet, elektroonilisi sidevahendeid jne);

b) elutut postkasti ehk varem kokkulepitud kohta, kuhu teave jäetakse. See on enamasti ettevalmistatud eripeidik. Tänapäeva elutu postkast on loomuliku välisilmega (näiteks tänavakivi), mis sisaldab tipptehnoloogiat (näiteks on võimeline väga kiiresti laadima andmeid Wi-Fit kasutavast süle- või pihuarvutist) ja kindlasti ka enesehävitustehnoloogiat (põletab sisu; kustutab kettad nii, et neid ei saaks taastada jne). Sellise tehnoloogia loomisega tegelevad igas luureametkonnas eriosakonnad. Elutu postkast võib olla ka ajakirjandus, näiteks ajalehekuulutus, veebileht või sotsiaalmeedia;

c) elusat postkasti ehk kullerit. Ta on agent, kelle ainus ülesanne on andmete kohaletoimetamine. Kulleri kasutamise eelis on jälitamise kontrollimise võimalikkus ning kokkupuute vältimine spiooni ja kontrollija vahel. Kulleri puudus on tema liigne teadlikkus ning samuti kiputakse neid operatsiooni kasu nimel kergekäelisemalt ohverdama;

d) edastamist otse kontrollijale. Kontrollija kasutamine on küll suure turvariskiga, kuid sageli väga vajalik agendi psühholoogilise stabiilsuse tagamiseks. Olulisel agendil on kõigest üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga. Kontakt tegeliku inimesega on paljude riigireeturite töös hoidmisel tõhusam kui elutute postkastide kasutamine;

e) pöördumist saatkonda. Diplomaadid on saanud teatud luurealase väljaõppe (kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid). Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline. Selle puudus on see, et vastuluure jälgib saatkondi, mistõttu on suur võimalus, et teabe edastamine või edastamise katse jääbki ühekordseks juhtumiks.

Vahelejäämine

[muuda | muuda lähteteksti]

Minevikust teatakse enamasti ainult neid spioone, kes on sisse kukkunud. Avalikkust on teavitatud mõnest tippspioonist pärast tema surma, kuid eduka spiooni tegevus on salastatud üldiselt nii kaua, kui see on võimalik. Seda seetõttu, et hoida saladuses saadud teabe allikat ja sisu. Loomulikult saab eduka spiooni kogemust kasutada hiljemgi.

Enamlevinud vahelejäämise põhjused:

  • ülejooksik või topeltagent on edastanud vastaspoolele spiooni andmed,
  • spioon on oma isiku paljastanud kolmandale isikule (seetõttu jälgib residentuur oma spioonide eraelu suure tähelepanuga),
  • sisse kukkumine vastuluure analüüsi tulemusel (vastuluure analüüsib vastase kätte sattunud teabe võimalikku päritolu, et salastatud teabe omajaid on üldiselt väga vähe, siis pikaajalise luureinfo analüüsiga saab leida spionaažis kahtlustatavaid),
  • sisse kukkunud spioon on ülekuulamisel andnud teavet teiste spioonide kohta,
  • spiooni üleminek vastase poolele (sel juhul võib spioonist saada ka topeltagent ehk isik, kes hakkab uue "tööandja" juhtimisel töötama oma eelmise "tööandja" vastu. Topeltagenti nimetatakse ka mutiks),
  • nn inimlik viga, st spiooni enda hooletusest tehtud viga, mis võimaldab tema isiku paljastamise.

Vahelejäämise vältimiseks minimeeritakse spiooniga kokku puutuvate isikute hulka. Spioonile antakse luureasutusesisene varjunimi, millega teda dokumentides nimetatakse ning mida aeg-ajalt vahetatakse. Kokkusaamised spiooniga planeeritakse ette. Spiooni teekond kokkusaamispunkti on kindlaks määratud ja tavaliselt üsna pikk, keeruline ja täpselt paigas kellaaegadega. Selle jooksul kontrollitakse, et spiooni ei jälitata. Tähtsamate agentidega kokkusaamiste või teabe üleandmiste arv minimeeritakse, et vähendada riski. Agenti kontrollitakse pidevalt, vähendamaks topeltagendi õnge sattumist. Agendi motivatsiooni püütakse üleval hoida; raha eest tegutsevate agentide puhul on see lihtsam, ideelistel alustel tegutsejaid on aga märksa raskem motiveerida. Ent ideeline spioon on kindlam, tema puhul on topeltagendiks muutumise risk palju väiksem, kui materiaalse hüve või šantaaži abil värvatu puhul.

Vahele jäänud agent tähendab üsna suurt kahju tema "tööandjale". On suurenenud ka risk, et saadakse jälile temaga kokku puutunud teistele agentidele. Seetõttu on esmatähtis toimetada nad välja kõigist riikidest, kus neid arreteeritaks. Pika staažiga spiooni puhul võib see tähendada terve residentuuri tagasikutsumist. See on keeruline, kallis ja aeganõudev. Seepärast on koostatud üksikasjalikud tagasikutsumise tegevuskavad, mille täitmisse kaasatakse peale luureagentide ka diplomaate ja eriüksusi.

Agendi "tööandjale" on veelgi kahjulikum kui vastase luure suudab agendi üle värvata. Vastaspoolega koostööd tegev ja esmast värbajat pettev topeltagent võib külvata palju segadust. Ta võib reeta esialgse tööandja agente ja plaane, saata desinformatsiooni (ehk valeinfot) ning muuta topeltagendiks ka teisi agente. Kõige kuulsamad vahelejäänud agendid ongi olnud just topeltagendid, kelle esimene ülesanne oli imbuda vastase luureteenistusse. Ajaloo kuulsaim spioon Kim Philby oli algusest peale Nõukogude Liidu luureasutuse KGB agent. Ent tal oli õnnestunud imbuda ka Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide luureteenistustesse, kus ta töötas pealegi juhtivatel ametikohtadel.

Spionaaž riigivastase süüteona on alati olnud üks raskemaid kuritegusid. Sõjaolukorras karistatakse spionaaži eest peaaegu alati surmanuhtlusega. Rahu ajal on spiooni karistus võrdne muude raskete kuritegude karistustega.

Eesti kriminaalõiguses on riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumine selle edastamise eesmärgil või edastamine välisriigile (sh välisriigi ülesandel tegutsevale isikule või organisatsioonile) karistatav kuni eluaegse vangistusega, vt karistusseadustiku § 232. Välismaalast karistatakse sama teo eest kuni 15-aastase vangistusega, vt karistusseadustiku § 234.

Tuntud spioone

[muuda | muuda lähteteksti]
    Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Spioon&oldid=6995667"