Rahvusvaheline gootika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kristuse kiusatused. Illustratsioon vendade Limbourgide loodud Berry hertsogi tundideraamatus Très riches heures du Duc de Berry (folio 161v). Keskne sündmus on paigutatud peaaegu tagaplaanile, fantastilise looduse keskele, samas kui põhilise osa pildipinnast hõlmab detailselt kujutatud fantaasiarikka arhitektuuriga loss ja erinevaid sümboolseid tähendusi kandvad olendid ja objektid
Krużlowi madonna, umbes 1410. Tugevalt rõhutatud on s-kujuline kehahoid, pehmelt rulluvana kujutatud rõivavoldistik ja naeratavad ilmed
Maarja ja Kristuslaps pühakutega paradiisiaias. Ülem-Reinimaa meister, umbes 1410. Humoorikalt on kujutatud Jeesuslast kannelt mängimas ja Püha Jüri lohet selili maas pikutamas, realistlikult kõiki aiakese lilli ja linde
Neitsi rinnakuju. Terrakota, polükroomia, umbes 1390
Arrasi vaip kurtuaasse armastajapaariga, 1410. Realistlikud lõbusad detailid on lustiv koer ja jänesed
Maarja Magdaleena inglitega Toruni Püha Johannese kirikus, 14. sajandi lõpp
Claus Sluter. Polükroomsed kiviskulptuurid kalvaarmäe postamendil ("Moosese kaevul") Dijonis

Rahvusvaheline gootika või internatsionaalne gootika[1](prantsuse keeles gothique international[2], itaalia keeles gotico internationale[3]), eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka sõnapaari "pehme stiil"[4][5] (saksa keeles weicher Stil, prantsuse keeles style adouci), on hiliskeskaja Euroopa maalikunstis, skulptuuris ja dekoratiivkunstis valitsenud stiilisuund, mis levis üle terve Lääne-Euroopa 14. sajandi viimasest veerandis ja 15. sajandi esimesel poolel. Stiili iseloomustab elegants ja delikaatne realism, mis vastas õukondlikule maitsele ja oli silmnähtavalt mõjutatud ilmalikust rüütlikultuurist, sõltumata sellest kui religioosne või traagiline oli kunstiteose aines. Rahvusvahelist gootikat on peetud vaheastmeks keskaegse kunsti juurest renessansskunsti[6].

Lähtekohad[muuda | muuda lähteteksti]

Uue kunsti teket stimuleeris kasvav kultuuriline rivaliteet Euroopa kuninglike õukondade vahel: Böömimaa pealinn Praha, mis oli sel ajal ka Püha Rooma keisririigi trooni asukoht; Prantsusmaa kuninga õukond Pariisis, millega võistlesid Berry hertsogi ja Burgundia hertsogi õukonnad; Aragon ja Kastiilia, kus olid Hispaania esinduslikemad õukonnad; Westminster Inglismaal ja Lombardia ülikusuguvõsad Itaalias[7].

Stiili rahvusvahelisus lähtub asjaolust, et kuna väga palju kunsti loodi õukondade juures, mis omakorda olid üle terve Euroopa seotud sugulussidemete kaudu, liikusid kunstnikud ja motiivid üle riigipiiride; kohalikud traditsioonid siiski säilisid ja tänapäeval on Prantsusmaa "pehme stiil" vaevata eristatav Saksamaa või Lombardia omast. Olgugi et rahvusvaheline gootika sulatab Põhja-Euroopa ja Itaalia kunstitraditsioone, on selle lähtepunkt Itaalias, ennekõike Siena koolkonnas[8].

Üldised jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelist pehmet stiili iseloomustab loodusvormide mahendamine ja ilustamine, inimfiguurid on saledad, elegantsed ja graatsilised, mõjudes seejuures paratamatult pisut kunstlikena, hoolimata asjaolust, et hilisgootikas üldiselt kasvas huvi ümbritseva maailma detailse realistliku kujutamise vastu nii detailides kui üldises kompositsioonis. Üldine mulje on malbe, luksuslikult dekoratiivne ja eskapistlik.

Üldine kujutusviis[muuda | muuda lähteteksti]

  • palju looklevat, lainelist joont üldkompositsioonis
  • kaunid puhtad värvid, teatav lamedus pildiruumis (märgatavate varjude puudumine)
  • väikesed anekdootlikud realistlikud detailid
  • mittearistokraatlike detailide kujutamisel realism ja huumor

Inimese kujutamine[muuda | muuda lähteteksti]

  • inimfiguurid on saledad, väljavenitatud ja kurvilises poosis (S-kurv, nn gooti poos on rõhutatud)
  • mõjuvad kerge ja hõljuvana, raskust ei rõhutata
  • õrnad näojooned, heledad juuksed, väikesed huuled
  • puuduvad tugevad emotsioonid ilmes ja suured žestid, kujud on malbed ja naeratavad

Dekoratiivvormid, mustrid ja värvid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hoolikalt kujutatud rikkalike ehitusdetailidega arhitektuur
  • Detailselt kujutatud luksuslike materjalide, ehete ja kaunistustega rikkalik riietus
  • Rõivavoldistikku kujutatakse ümaralt ja pehmelt langevana, moodustades karika- või kellakujulisi kaskaade

Materjalid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Palju kuldamist
  • Kõrgendatud kipskrunt (gesso), mis omakorda uurendustega ornamenteeritud ja kullatud[9]

Kunstnikke[muuda | muuda lähteteksti]

Skulptuur[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise gootika mõju ilmneb nähtavalt juba vararenessansi kunstnikeks loetud Lorenzo Ghiberti (1378-1455), Paolo Uccello (1397-1475) ja Fra Angelico (u 1400-1455) töödes.

Eesti kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikutes Eestis asuvates kunstiteostes on nähtud rahvusvahelise gootika mõjusid. Küllalt varakult on "pehmesse stiili" kuuluvaks pidanud Harju-Risti kirikus asunud krutsifiksi ja saatjafiguure, apostel Johannest ja Maarjat, Gertrude Oldemeyer oma 1964. aastal ilmunud töös "Die Darstellung des gekreuzigten Christus in der Kunst des "Weichen Stils"". Sama skulptuurigrupiga seoses analüüsib Krista Ivask rahvusvahelise gootika mõistet ja selle määratlemist (peatükk "Kunst 1400. aasta paiku ja "internatsionaalse gootika" mõiste") põhjalikumalt oma magistritöös[10]. Krista Andreson möönab, et kujude valmistamise sidumist kindla geograafilise piirkonnaga raskendab just stiili rahvusvahelisus, kuna Euroopa kunstiloos iseloomustab perioodi 14. sajandi IV veerandist kuni 15. sajandi I veerandini omalaadne stiiliühtsus[11].

Hamburgis töötanud "pehme stiili" meistri Bertrami laadiga, kelle loominguline mõju ulatus ka Skandinaaviasse, seob V. Raam mõningaid 15. sajandi alguses loodud puuskulptuure - puhkavat Kristust kujutava puuskulptuuri, mis asus Kihelkonna kirikus ja kadus II Maailmasõja päevil, Vormsi kirikus asunud lapsevoodis puhkava neitsi Maarja koos Jeesuslapsega, mis ilmselt oli mingi suurema kompositsiooni osa, ja väikese Ruhnu kiriku krutsifiksi (mõlemad praegu Stockholmi Ajaloomuuseumis). Samuti täheldab ta rahvusvahelisele gootikale omast kõrgaadli prantsuspärast maitset kahe Saaremaa Muuseumis asuva kuningafiguuri eksootiliselt pidulikus rõivastuses, eriti selle pehmelt rulluvana kujutatud voldistikukäsitluses. Seevastu Niguliste altari puhul märgib ta eraldi ära voldistikukäsitluse eemaldumist varasemates puuskulptuurides ilmnenud "pehme stiili" lüürikast[12].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]