Fovism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Albert Marquet "Pariisi vaade, Louvre'i kallas" (1906)

Fovism on 20. sajandi alguses välja kujunenud kunstivool, mis on omane foovide rühmitusse kuulunud prantsuse kunstnikele.

Foovide esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis.[1] Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (pr k "parmi les fauves").[2]

Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed, näiteks valguse ja varjuga modelleerimise ning objektidele ainuomaste värvide kujutamise. Nende peaeesmärgiks sai kunstniku enese tunnete ja meeleolude, mitte nähtavate asjade jäljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.

Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.

Foovid püsisid suhteliselt ühtsed 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.

Fovismil on 20. sajandi kunstile suur mõju. Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

Foovid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henri Matisse (1869–1954) oli rühmituse keskne kuju. Ta arvas, et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel endale mõjuda ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi ta teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Ta jäi fovismile truuks elu lõpuni.
  • André Derain (1880–1954) oli rühmituse teine juhtfiguur. Ta kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Deraini hilisem looming on kubistlik.
  • Maurice de Vlaminck (1876–1958) oli rühmituse kolmas alusepanija. Tema loomingule on omased tugevad ja kohati toorelt kokku sobitatud värvid. Tema eeskujuks oli van Goghi looming.
  • Albert Marquet (1875–1947) oli rühmituse neljas alusepanija. Loomingus väljendus fovism mõningates elementides, näiteks kontrasti kasutamises, hilisem looming on pigem impressionistlik ja naturalistlik.
  • Raoul Dufy (1877–1953) teostes on sageli muusika motiive.
  • Georges Braque (1867–1956) kuulus foovide hulka kaks aastat. 1907. aastal jõudis ta koos Picassoga kubistliku stiilini.

Foovide hulgas oli erandlik kunstnik Georges Rouault (1871–1958), keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused. Nooruses oli ta töötanud keskaegsete kirikute vitraažide taastamisel. Tema töödele on iseloomulikud jõulised mustad piirjooned ja otsekui hõõguvad värvid. Tema tööde teemad on sageli pärit piiblist, teoste üldine vaim süngevõitu ja moraliseeriv.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 156
  2. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 156

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]