Eelrenessanss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eelrenessanss oli renessansiaja osa, mis jäi vahemikku 13. ja 14. sajand.

Santa Maria del Fiore katedraal Firenzes. Ehitusaastad 1296–1436

Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.

Giotto portree Dante Alighierist (1265–1321) (umbes 1300)

14. sajandil elas roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani.

Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid, eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.

14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused, leiutati trükikunst.

Itaalia renessansis kattub eelrenessanss suuresti perioodiga, mis kannab nimetust trecento.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]