Natsareenlased
Natsareenlased oli saksa kunstnike rühmitus, mis tegutses 19. sajandil Itaalias.
Natsareenlased hülgasid klassitsismi idealiseeritud vormi ning nõudsid kunstilt lihtsust, siirust ja lüürilisust. Klassitsismi inspiratsiooniks olnud antiikmaailmale eelistasid nad Kristuse elu ja piiblilegendide kujutamist. Neile sümpatiseeris kõik saksapärane, saksa rahva ajalugu ja varasem kunstitraditsioon aga ka Itaalia vararenessanss. Nad pidasid maalilisest teostusest ning koloriidist olulisemaks kunstiteose jutustavat, ideoloogilist külge.[1]
Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Rühmituse peamised liikmed olid Franz Pforr (1788–1812), Wilhelm von Schadow (1788–1862), Julius Schnorr von Carolsfeld (1794–1872), Ludwig Vogel ja Johann Konrad Hottinger, rühmituse juhiks peetakse reeglina Friedrich Overbecki (1789–1869), kes pärast vennaskonna lagunemist jäi ainsana Rooma.[2] Lisaks sellele, et natsareenlaste kunst mõjutas tuleviku kunstnike stiili ja käekäiku, peetakse nende stiili ka väga ausaks, kuna maalidele olid iseloomulikud puhtad tunded. Natsareenlased on tähtsad tänapäeva kunsti õpetuses, kuna nad olid esimesi kunstirühmitusi, kes liikusid ajas tagasi "puhta" stiili juurde, mis mõjutas ka näiteks avangardismi.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1809. aastal eraldus rühm Viini Kunstiakadeemia tudengeid, kellele ei sobinud akadeemia õpetusstiil. Toona Friedrich Heinrich Fügeri juhitud akadeemias järgiti väga ranget õppekava, kus pandi rõhku tehnikale ning vähem pöörati tähelepanu loovusele.[4] Hiljem Püha Luukase Vennaskonna nime võtnud rühmituse peamine ülesanne oli asutajate Johann Friedrich Overbecki, Franz Pforri ja Ludwig Vogeli arvates kunst ajaloo ja religiooni kaudu ellu äratada. Inspiratsiooniallikaks valisid nad Itaalia renessansiaja kunstnikud, nagu Raffaeli ja Fra Angelico, ning 15.–16. sajandi Põhja-Euroopa kunstnikud, teiste seas Albrecht Düreri.[5] 1810. aastal kolis vennaskond Rooma ja elas aastatel 1810–1815 mahajäetud Püha Isidoro mungakloostris väga jumalale pühendunud elu, mis pidi sarnanema võimalikult palju Jeesuse eluga: nad kandsid vanamoodsaid rõivaid ning loobusid juuste lõikamisest.[6] Tulenevalt nende välimusest – pikad juuksed ja habemed ning askeetlik rõivastus, mis koosnes pikkadest keepidest ja sandaalidest – hakkasid roomlased neid kutsuma natsareenlasteks, mida seostatakse Jeesuse sünnikoha Naatsaretiga. Lähtudes natsareenlaste eesmärgist au sisse tõsta freskode maalimise traditsioon, tellis Preisi peakonsul Jacob Salomon Bartholdy neilt 1817. aastal freskod Roomas asuvale Casa Bartholdyle. Preisi peakonsuli J. Bartholdy vaimustuse toel kogusid natsareenlased endale suure toetajaskonna ning aastal 1819 anti neile kollektiivselt võimalus näidata enda töid suurel näitusel Palazzo Caffarellis.[7]
Johann Friedrich Overbeck[muuda | muuda lähteteksti]
Vennaskonna algsest kuuest vennast jäi pärast 1815. aastat Rooma edasi ainult Lübeckist pärit Johann Friendrich Overbeck (1789–1869), keda loetakse ka kunstiliikumise juhiks. Ta avas pärast teiste vendade Saksamaale naasmist oma ateljee, mida külastasid mitmed Euroopa kunstnikud, kes soovisid natsareenlaste kunsti ja tõekspidamisi õppida. Kui alguses iseloomustas kõikide natsareenlaste töid värvikirevus ja täpsus, siis aja jooksul muutusid Overbecki teosed kahvatuteks ja stereotüüpseteks. Nende looming rajas teed 19. sajandi kunstistiilidele ning 20. sajandil alguses hakati Overbecki loomingust väga lugu pidama.[2] Tema kõige tuntumad teosed on "Itaalia ja Saksamaa" (1828) ning "Triumph der Religion in den Künsten" (1840). Versioone teosest "Kaunid kunstid ülistamas religiooni" on säilinud mitmeid ning ühe neist kinkis Suurbritannia prints Albert kuninganna Victoriale aastal 1847. Teosel on kujutatud kunsti ja religiooni käsikäes - kunstnikke, arhitekte ja skulptoreid Maarja ja vastsündinud Jeesuse jalge ees, nende kõrval tegelased Vanast ja Uuest testamendist. Overbeck on saanud selle teose maalimisel inspiratsiooni natsareenlaste poolt väga ausatud Raffaeli freskost "Disputa", mis asub Vatikanis. .[8]
Peter Cornelius[muuda | muuda lähteteksti]
Teine rühmituse silmapaistev maalikunstnik oli Peter Cornelius (1784–1867), kes pärast Roomast lahkumist läks Münchenisse Baieri kroonprintsi Ludwigi teenistusse tööle ning jätkas seal ka freskode maalimist. Tema Müncheni-aegne kõige kuulsam teos oli "Viimne kohtupäev", mis on suurem kui Sixtuse kabelis asuv Michelangelo kuulus teos.
Natsareenlaste liikumine väljaspool Roomat[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi keskpaigaks oli kunstiliikumine laialdaselt levinud ning stiilinäiteid sellest võib leida Venemaast Hispaaniani.
Natsareenlased olid väga aktiivsed ka Viinis, kus kunstivoolu peamisteks edasikandjateks loetakse August ja Friedrich von Schlegelit, kes olid inspireeritud alt-deutch-liikumisest. Nende ümber koonus sarnase mõtteviisiga loojaid, kelle eesmärgiks oli anda kunsti kaudu edasi looduse jumalikkust. Näiteks Johann Evangelist Scheffer von Leonhardhoff (1795–1822)
Itaalia kunstnikest mängib religioosne idealism rolli Tommaso Minardi (1787–1871) teostes, Kopenhaagenis tegutses Johan Ludwig Lund (1777–1867).[7] Inglismaal on kõige tuntum natsareenlaste mõjutustega 1848. aastal asutatud prerafaeliitide rühmitus. Nende põhimõte oli teha kunsti, kus puudub akadeemiline stiil ja kompositsioon, kuna nende soov oli taastada kunstistiil, mis oli valdavalt moes enne Raffaeli ehk stiil, mis sisaldas keerukaid kompositsioone ja ekspressiivseid värvilahendusi.[6]
Eesti seos Rooma natsareenlastega[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1817–1819 külastas Johann Friedrich Overbecki ateljeed Roomas kolm Eestist pärit maalikunstnikku – Otto Ignatius, Gustav Adolf Hippius ja August Pezold. Roomas tutvusid nad natsareenlaste loominguga.[9] Kõige rohkem oli külaskäigust mõjutatud Otto Ignatius, kolmest kunstnikust kõige religioossem, kes on Eestis tuntud usuteemaliste portreede ja kompositsioonide poolest ning tema abikaasa Adelheidi portrees on täheldatud otsest natsareenlaste mõju.[10] Üldjoontes oli luterlastest balti kunstnikele natsareenlaste ülevoolav katoliiklik õhin vastukarva, kuid neile sümpatiseerisid veel avastuskäigus olevad mõtted.[9]
Järelkaja[muuda | muuda lähteteksti]
Natsareenlaste tähtsus on seotud eelkõige 19. sajandi kunsti muutmisega ning nende loomingu üle-Euroopalise levikuga. Oluliseks peetakse kindlasti natsareenlaste stiili ja avangardismi vahelisi seoseid ning ka nende tööde grandioossust ja loomisvabadust.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Voldemar Vaga (1976). Kunst Tallinnas XIX sajandil. Tallinn: Kunst. Lk 108.
- ↑ 2,0 2,1 "Nazarenes". Visual Arts Cork. Vaadatud 14.10.2019.[alaline kõdulink]
- ↑ 3,0 3,1 "Nazarenes". World Atlas. Vaadatud 14.10.2019.
- ↑ "Nazarenen bewegung". Hisour. Vaadatud 28.10.2019.
- ↑ "Movement in a Moment". Phaidon. Vaadatud 14.10.2019.[alaline kõdulink]
- ↑ 6,0 6,1 "What Was the Nazarene Art Movement". World Atlas. Vaadatud 14.10.2019.
- ↑ 7,0 7,1 Christopher John Murray (2004). Encyclopedia of the Romantic Era, 1760-1850. Taylor & Francis. Lk 796.
- ↑ "Religion Glorified by Fine Arts". Royal Collection Trust. Vaadatud 14.10.2019.
- ↑ 9,0 9,1 Moonika Teemus (2016). Baltic Jurnal of Art History, Friedrich Ludwig von Maydells Brief aus Rom vom Jahr 1823. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 115.
- ↑ Eesti Kunstimuuseum. "Otto Friedrich Ignatius". Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogu. Vaadatud 28.10.2019.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "RoGZl" ei kasutata eelnevas tekstis.