Natsareenlased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Natsareenlased oli saksa kunstnike rühmitus, mis tegutses 19. sajandil Itaalias. Natsareenlased taotlesid oma loomingus lihtsust, siirust ja usuliste tunnete rõhutamist.

Natsareenlust loetakse romantismi alamkategooriaks, mis levis valdavalt 19. sajandi Saksamaal. Seda kunstiliikumist peetakse sageli ka patriootlikuks, kuna nad tõid Saksamaa ajaloos esile religioosseid jooni, lisaks said nad mõjutusi Saksamaa keskajast ja Itaalia varasest renessansist. Oma töös ei keskendunud nad mitte ainult ajaloolisele ja piibliloolisele ainestikule, vaid ka vanade freskode ja seinamaalingute restaureerimisele.[1] Natsareenlased tegutsesid aastatel 1809–1815 Roomas, kuid nad mõjutasid hilisemat Lääne-Euroopa kunsti. Rühmituse peamised liikmed olid Franz Pforr (1788–1812), Wilhelm von Schadow (1788–1862), Julius Schnorr von Carolsfeld (1794–1872), Ludwig Vogel ja Johann Konrad Hottinger, rühmituse etteotsa on tavaliselt arvatud Friedrich Overbeck (1789–1869), kes pärast vennaskonna lagunemist jäi ainsana Rooma.[2] Lisaks sellele, et natsareenlaste kunst mõjutas tuleviku kunstnike stiili ja käekäiku, peetakse nende stiili ka väga ausaks, kuna maalidele olid iseloomulikud puhtad tunded. Natsareenlased on tähtsad tänapäeva kunsti õpetuses, kuna nad olid esimesi kunstirühmitusi, kes liikusid ajas tagasi "puhta" stiili juurde, mis mõjutas ka näiteks avangardismi.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Casa Bartholdy fresko, Friedrich Overbeck (1817)

1809. aastal eraldus grupp Viini Kunstiakadeemia tudengeid, kellele ei sobinud akadeemia õpetusstiil, kuna Friedrich Heinrich Füger Akadeemias järgiti väga ranget õppekava, kus üldine rõhk pandi tehnikale ning vähem pöörati tähelepanu loovusele.[4] Hiljem Püha Luukase Vennaskonna nime võtnud rühmituse peamine ülesanne oli asutajate Johan Friedrich Overbecki, Franz Pforri ja Ludwig Vogeli arvates kunst ajaloo ja religiooni kaudu ellu äratada. Inspiratsiooniallikaks valisid nad Itaalia renessansiaja kunstnikud, nagu Raffaeli ja Fra Angelico, ning 15.–16. sajandi Põhja-Euroopa kunstnikud, teiste seas Albrecht Düreri.[5] 1810. aastal kolis vennaskond Rooma ja elas aastatel 1810–1815 mahajäetud Püha Isidoro mungakloostris väga jumalale pühendunud elu, mis pidi sarnanema võimalikult palju Jeesuse eluga: nad kandsid vanamoodsaid rõivaid ning loobusid juuste lõikamisest.[1] Tulenevalt nende välimusest – pikad juuksed ja habemed ning askeetlik rõivastus, mis koosnes pikkadest keepidest ja sandaalidest – hakkasid roomlased neid kutsuma natsareenlasteks, mida seostatakse Jeesuse sünnikoha Naatsaretiga. Lähtudes natsareenlaste eesmärgist au sisse tõsta freskode maalimise traditsioon, tellis Preisi peakonsul Jacob Salomon Bartholdy neilt 1817. aastal freskod Roomas asuvale Casa Bartholdyle. Preisi peakonsuli J. Bartholdy vaimustuse toel kogusid natsareenlased endale suure toetajaskonna ning aastal 1819 anti neile kollektiivselt võimalus näidata enda töid suurel näitusel Palazzo Caffarellis.[6] Need teosed, mis kujutavad endast stseene Vanast Testamendist, kujunesid eelkäijateks 19. sajandi kunstile.[7]

Johann Friedrich Overbeck[muuda | muuda lähteteksti]

Autoportree
Johann Friedrich Overbeck (1830)
Johann Friedrich Overbeck "Itaalia ja Saksamaa" (1828)
Johann Friedrich Overbeck "Kaunid kunstid ülistamas religiooni" (1840)

Vennaskonna algsest kuuest vennast jäi Rooma aastal 1815 edasi ainult Lübeckist pärit Johann Friendrich Overbeck (1789–1869), keda loetakse ka kunstiliikumise juhiks. Ta avas pärast teiste vendade Saksamaale minemist oma ateljee, mida külastasid mitmed Euroopa kunstnikud, kes soovisid natsareenlaste kunsti ja tõekspidamisi õppida. Kui alguses iseloomustas kõikide natsareenlaste töid värvikirevus ja täpsus, siis aja jooksul muutusid Overbecki teosed kahvatuteks ja stereotüüpseteks. Kuid need rajasid teed järgmistele 19. sajandil levinud kunstistiilidele ning hiljem 20. sajandil hakati Overbecki loomingust väga lugu pidama.[2] Tema kõige tuntumad teosed on "Itaalia ja Saksamaa" (1828) ning "Triumph der Religion in den Künsten" (1840). Versioone teosest "Kaunid kunstid ülistamas religiooni" on säilinud mitmeid ning ühe neist kinkis Suurbritannia prints Albert kuninganna Victoriale aastal 1847. Teoses on kujutatud kunsti osa religiooni ülistamisel ning kuidas kunst ja religioon käivad käsikäes. Maalil on kujutatud kunstnikke, arhitekte ja skulptoreid seismas Maarja ja vastsündinud Jeesuse all, nende kõrvale on lisatud tegelasi Vanast ja Uuest Testamendist. Selle teose jaoks on võetud algmaterjaliks natsareenlaste poolt väga ausatud Raffaeli fresko "Disputa", mis asub Vatikanis. .[8]

Peter Cornelius[muuda | muuda lähteteksti]

Peter Cornelius fresko "Viimne kohtupäev"

Teine rühmituse silmapaistev maalikunstnik oli Peter Cornelius (1784–1867), kes pärast Roomast lahkumist läks Münchenisse Baieri kroonprintsi Ludwigi teenistusse tööle ning jätkas seal ka freskode maalimist. Tema Müncheni-aegne kõige kuulsam teos oli "Viimne kohtupäev", mis on suurem kui Sixtuse kabelis asuv Michelangelo kuulus teos.

Natsareenlaste liikumine väljaspool Roomat[muuda | muuda lähteteksti]

Natsareenlased olid peale Rooma väga aktiivsed ka Viinis, kus kunstivoolu peamisteks edasikandjateks loetakse August ja Friedrich von Schlegelit, kes olid üldiselt inspireeritud alt-deutch-liikumisest. Viinis koondasid nad paljusid sarnase mõtlemisega inimesi, kes kunsti kaudu andsid edasi looduse jumalikkust. 19. sajandi keskpaigaks oli kunstiliikumine laialdaselt levinud ning stiilinäiteid sellest võib leida Venemaast Hispaaniani. Näiteks Itaalias mängib religioosne idealism rolli Tommaso Minardi (1787–1871) teostes, samas Johan Ludwig Lund (1777–1867) jätkas oma tööd Kopenhaagenis ning Johann Evangelist Scheffer von Leonhardhoff (1795–1822) jätkas loomist Viinis.[6] Inglismaal on kõige tuntum natsareenlaste mõjutustega rühmitus prerafaeliidid, mis asutati aastal 1848. Nende põhimõte oli teha kunsti, kus puudub akadeemiline stiil ja kompositsioon, kuna nende soov oli taastada kunstistiil, mis oli valdavalt moes enne Raffaeli ehk stiil, mis sisaldas keerukaid kompositsioone ja ekspressiivseid värvilahendusi.[1]

Eesti seos Rooma natsareenlastega[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teiste vendade lahkumist aastal 1815 jäi Rooma edasi ainsana Johann Friedrich Overbeck, kes avas Roomas enda ateljee, mida aastatel 1817–1819 külastas kolm eesti maalikunstnikku – Otto Ignatius, Gustav Adolf Hippius ja August Pezold. Roomas viibides tutvusid eesti kunstnikud natsareenlaste suurte teostega. .[9] Kõige rohkem oli külaskäigust mõjutatud Otto Ignatius, kolmest kunstnikust kõige religioossem, kes on Eestis tuntud usuteemaliste portreede ja kompositsioonide poolest ning tema abikaasa Adelheidi portrees on täheldatud otsest natsareenlaste mõju.[10] Üldjoontes oli luterlastest balti kunstnikele natsareenlaste ülevoolav katoliiklik õhin vastukarva, kuid neile sümpatiseerisid veel avastuskäigus olevad mõtted.[9]

Järelkaja[muuda | muuda lähteteksti]

Natsareenlaste tähtsus tänapäeval on seotud eelkõige 19. sajandi kunsti muutmisega ning nende töödega, mis levisid üle Euroopa. Oluliseks peetakse kindlasti natsareenlaste stiili ja avangardisimi vahelisi seoseid ning ka nende tööde grandioossust ja loomuvabadust.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "What Was the Nazarene Art Movement". World Atlas. Vaadatud 14.10.2019.
  2. 2,0 2,1 "Nazarenes". Visual Arts Cork. Vaadatud 14.10.2019.
  3. 3,0 3,1 "Nazarenes". World Atlas. Vaadatud 14.10.2019.
  4. "Nazarenen bewegung". Hisour. Vaadatud 28.10.2019.
  5. "Movement in a Moment". Phaidon. Vaadatud 14.10.2019.
  6. 6,0 6,1 Christopher John Murray (2004). Encyclopedia of the Romantic Era, 1760-1850. Taylor & Francis. Lk 796. 
  7. Mai Levin,toimetanud Krista Kodres, Juhan Maiste (2017). Eesti kunstiajalugu 3, Eesti kunstnikud Euroopas ja Peterburgis. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 161. 
  8. "Religion Glorified by Fine Arts". Royal Collection Trust. Vaadatud 14.10.2019.
  9. 9,0 9,1 Moonika Teemus (2016). Baltic Jurnal of Art History, Friedrich Ludwig von Maydells Brief aus Rom vom Jahr 1823. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 115. 
  10. Eesti Kunstimuuseum. "Otto Friedrich Ignatius". Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogu. Vaadatud 28.10.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]