Karl Friedrich Schinkel
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
| Sündinud | 13. märts 1781 |
|---|---|
| Surnud | 9. oktoober 1841 (60-aastaselt) |
| Tegevusala | arhitekt, linnaplaneerija |
| Stiil | klassitsism |
| Tuntud hooned | *Neue Wache (1818) *Schloßbrücke Berliinis (1819) *Schauspielhaus Berlin (1821) *Altes Museum (1830) *Nikolaikirche Potsdamis (1830) |
Karl Friedrich Schinkel (13. märts 1781 Neuruppin – 9. oktoober 1841 Berliin) oli Preisimaa arhitekt, linnaplaneerija ja maalikunstnik. Schinkel töötas peamiselt Berliinis ning oli üks olulisemaid klassitsismiajastu arhitekte. Lisaks projekteerimisele ja maalimisele tegeles Schinkel ka mööbliesemete kujundamisega ning lõi lavakujundusi.
Saksa klassitsistlikku arhitektuurikeelt on suuresti samastatud Schinkeli loominguga. Schinkeli peamiseks eeskujuks oli Antiik-Kreeka arhitektuur.[1]
Elulugu ja töö arhitektina[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Friedrich Schinkel sündis 1781. aastal Neuruppinis, mis asub Berliini lähistel. Karl Friedrichi isa Johann Cuno Christoph Schinkel oli teoloog. Peres oli kokku viis last. Isa suri 1794. aastal ning seetõttu kolis ema lastega aasta hiljem Berliini elama. Seal asus Karl Friedrich õppima gümnaasiumi.[2] 1798. aastal tutvus ta arhitekti ja õppejõu Friedrich Gillyga, kes mõjutas noort Schinkelit väga.[3] Gilly suri noorelt ning nende tutvus Schinkeliga kestis vaid paar aastat, kuid see suunas Schinkeli arhitektuuriradadele ning tutvustas teda toonaste oluliste arhitektidega, kes koondusid Berliini kuninglikus ehitusakadeemias ehk Bauakademies. Sinna koolkonda kuulusid näiteks David Gilly ja Karl Gotthard Langhans, kelle projekteeritud on Brandenburgi värav (valmis 1798).[4] 1799. aastal läbis Schinkel Bauakademie ühesemestrise arhitektuurikursuse.
Karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene töö, mis Karl Friedrich Schinkel pärast õpinguid arhitektina tegi, oli Pomonale pühitsetud tempel Pfingstbergik Potsdamis (1801). 1803. aastal asus Schinkel oma esimesele välisreisile Itaaliasse. Schinkel reisis koos eakaaslasest arhitekti Johann Gottfried Steinmeyeriga, reisil külastati veel Prahat, Viini, Lyoni ja Milanot. 1805. aastal naasis ta üle Pariisi ja Strasbourgi tagasi Berliini, kus alustas alalist tegutsemist arhitektina, võttes vastu väiksemaid eratellimusi. 1809. aastal abiellus Schinkel Susanne Bergeriga. Neil sündis neli last: Marie (sünd 1810), Susanne (sünd 1811), Karl Raphael (sünd 1813) ja Elisabeth (sünd 1822).[5]
Aastatel 1806–1812 hõivasid Napoleoni väed Berliini, Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III viibis eksiilis. See oli kohalikele arhitektidele keeruline aeg, kuna riiklike tellimusi ja töid ei jagunud piisavalt. Schinkel tegeles siis taas maalikunsti ja lavakujunduste loomisega. Sõjad Napoleoni vägedega kulmineerusid 1814–1815 peetud Viini kongressi ja Preisimaa võiduga.
1810. aastal asus Schinkel Wilhelm von Humboldti soovitusel tööle Preisimaa ehitusvalitsusse. Tema tööks oli läbi vaadata kõik planeeritud rekonstrueerimis- ja laiendustööd ja uusehitiste planeeringud. Ühtlasi tegi ta ettepanekuid hoonete parendamiseks ja muutmiseks.[2]
Tööaastad[muuda | muuda lähteteksti]
1815. aastal määrati Schinkel Preisimaa ehitusülemaks, mistõttu vastutas ta Preisimaa arhitektuuri eest Reinimaast Königsbergini. Enam ei tegutsenud ta vabakutselise arhitektina, vaid võttis vastu ja täitis riiklike tellimusi.[6] Piirkonnana oli olulisel kohal Berliin kui kuningriigi pealinn. 18. sajandi lõpus hakati muutma Berliini keskaegset ilmet, keskpunktiks sai Mitte piirkond.[7] Pärast sõdu Prantsusmaaga tegeles selle alaga edasi ka Schinkel. Eesmärgiks sai Mitte piirkonna suurejoonelise ja imperialistliku bulvari Unter den Lindeni hoonestamise jätkamine, et kujundada sellest veelgi mainekam paik, mida iseloomustas ajastule sobiv klassitsistlik arhitektuur.[7] Lisaks ehitusplaanide korraldamisele tegeles Schinkel selles ametis ka mälestusmärkide rajamise ja hooldamise korraldusega.[2] 1817. aastal koostas Schinkel Berliinile linnaplaneeringu. Selle arendamisega tegeles ta kogu oma karjääri vältel. Aasta hiljem valmis üks Schinkeli tuntumaid hooneid – Unter den Lindenil asuv Neue Wache.
1820. aastatel sai Schinkelist Berliinis asunud Preisi kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor ning ühtlasi määrati ta senatisse. Ta ei andnud aga ühtegi loengut, vaid viis läbi eksameid ning kuulus hindamiskomisjonidesse.[5]
Ajavahemikus 1819–1940 andis Karl Friedrich Schinkel välja mitmeköitelise kogumiku "Sammlung architektonischer Entwürfe", milles on lisaks tekstidele kokku 174 vasegravüüri. See teos on justkui Schinkeli koostatud arhitektuuriõpik.[5]
Schinkel reisis veel mööda Euroopat ringi. Ta külastas taas Itaaliat. Lisaks külastas ta Inglismaad ja Šotimaad – seal omandas ta inseneriteadmisi kohalikelt ehitusmeistritelt. Schinkel dokumenteeris selle reisi väga põhjalikult, pidades päevikut ning visandades nähtut.[5] Schinkel vaimustus industrialiseerimisest tingitud tärkavast moodsast arhitektuurist. Selle mõjul projekteeris ta uue hoone Berliini Bauakademiele.
1830. aastal määrati Karl Friedrich Schinkel riikliku peaehitusameti (Oberbaudeputation) direktoriks. Tegu oli väga kõrge ametiga, Schinkelile allusid kõik Preisi kuningriigi ehitusameti allasutused ja töötajad. Tema amet teenis kui kuninglik arhitekt. Samal aastal asus ajaloolane Franz Kugler kirjutama esimest biograafiat Schinkelist.[3]
Elu lõpp ja pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Friedrich Schinkel suri 9. oktoobril 1841 pika haiguse tagajärjel. Lahkamine näitas, et Schinkel põdes ateroskleroosi. Ta maeti kolm päeva hiljem Dorotheenstadti surnuaeda, mis asub Berliini Mitte linnajaos. Schinkeli hauamonumendi valmistas skulptor August Kiß.[8]
Schinkeli järgijaid, õpilasi ja kolleege hakati nimetama terminiga Schinkelschule. Need arhitektid tegutsesid 1840. aastatest kuni 19. sajandi lõpuni. Sellesse koolkonda kuulusid näiteks Schinkeli otsesed õpilased ja töötajad nagu Ludwig Persius, Friedrich August Stüler ja Carl Scheppig.
Arhitektuurilooming[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Friedrich Schinkelit peetakse arhitektuuriajaloos üheks mõjukamaks arhitektiks just tema viljeletud klassitstiliku arhitektuuri tõttu.[9] Klassitsismi ajajärku arhitektuuris on mõistetud ja dateeritud erinevalt, näiteks mõne autori järgi õitses see stiil alates Andrea Palladiost ja kõrghetk lõppes Schinkeliga.[10]
Schinkelile oli südamelähedane ka uusgootika, mille ilmekaim näide tema loomingus on Friedrichwerdersche Kirche (valminud 1824–1831). Karjääri hilisemas osas tegi ta samme moodsa ja industriaalse arhitektuuri poole.
Karl Friedrich Schinkeli tuntumad hooned asuvad Berliinis ja selle lähiümbruses.
Pomonale pühitsetud tempel (1800)[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Friedrich Schinkeli esimene projekt ja valminud hoone. Asub Pfingstbergi mäel Potsdamis.
Neue Wache (1818)[muuda | muuda lähteteksti]
Neue Wache hoonet peetakse Schinkeli klassitsistlikuks läbilöögiteoseks. Neue Wache ehitati vahemikus 1816–1818. See teenis vahihoone ja 1813. aasta vabadussõja monumendina (Befreiungskriege).
Schauspielhaus – Berliini teatrimaja (1821)[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1818–1821 projekteeris Schinkel Berliini Gendarmenmarkti äärde teatrihoone, mis on selles asukohas juba kolmas. Esimene teatrimaja püstitati asukohta vahemikus 1774–1776 ning selle arhitekt oli Johann Boumann. 1800 ehitati teatrimaja ümber, seda projekteeris Karl Gotthard Langhans. Hoone taasavati 1802. aastal August von Kotzebue näidendiga.[11] Schinkel töötas tol perioodil samas teatris lavakunstnikuna. 29. juulil 1917 süttis hoone põlema ja sai väga suuri kannatusi.
_-_clone.jpg)
Toonane teatrijuht Karl Graf von Brühl esitas Schinkelile tellimuse hoone uuesti üles ehitada. Schinkeli projekt kinnitati 30. aprillil 1818. Tellimuse sisu ja hoonele seatud tingimusi on Schinkel kirjeldanud oma teoses "Sammlung Architektonischer Entwürfe". Schinkeli soov oli luua teatrimaja fassaadid Antiik-Kreeka laadis, eeskujuks Vitruvius.[12]
Schinkel lahendas hoone põhiplaani kolmes osas. Esimene mahuline osa on mõeldud kõigeks, mis kuulub teatritegemise juurde. See tähendab saale, aga ka etendusi ettevalmistavaid ruume. Teise ruumide komplekti kuuluvad teatri administratiivseteks tegevusteks mõeldud ruumid, näiteks teatrijuhi kabinet. Kolmas hooneosa koosneb kontserdi- ja peosaalidest. Hoones on kasutatud joonia orderit. Kogu hoone tervikuna pidi vastama ühendkunstiteose (Gesamtkunstwerk) tingimustele, mis tekkis 19. sajandil.[11] Pildiprogrammi kujundamisel oli Schinkelile abiks Christian Friedrich Tieck. Kujutati sõnumit, et muusika ja teater on mõeldud kõigile.
Teatrimaja avati 26. mail 1821 Johann Wolfgang von Goethe kirjutatud "Iphigenia ja Taurisega".
Altes Museum (1830)[muuda | muuda lähteteksti]
Muuseumihoone tellis Schinkelilt kuningas Friedrich Wilhelm III. Ehitus kestis 1825–1830. Valmides kandis muuseumihoone nime Neues Museum ('uus muuseum'). Tegu on ühe tuntuima näitega Saksa klassitsistlikust arhitektuurist. Nüüd asub seal suur antiikkogu.
Bauakademie (1831)[muuda | muuda lähteteksti]
Berliini Bauakademile ehitatud hoone, mis hävis Teises maailmasõjas. 2016. aastal otsustas Liidupäev, et hoone ehitatakse taas üles.
Karl Friedrich Schinkeli tuntumate hoonete hulka kuuluvad veel Friedrichwerdersche Kirche Berliinis (1824) ja Nikolaikirche Potsdamis (1830), lisaks lossid ja elumajad Saksamaal. Samuti projekteeris Schinkel monumente.
Maalilooming[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks arhitektuuri loomisele oli Karl Friedrich Schinkel ka viljakas maalikunstnik.
-
Karl Friedrich Schinkel "Schloss am Strom" -
Karl Friedrich Schinkel "Gooti toomkirik" -
Karl Friedrich Schinkel "Pilk Mont Blancile" -
Karl Friedrich Schinkel "Hommik" -
Karl Friedrich Schinkel "Maastik palveränduriga"
.jpg)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Fazio, M; Moffett, M; Wodehouse, L (2014). A World History of Architecture. Third Edition. London: Laurence King Publishing. Lk 398.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 Bolduan, D; Goralczyk, P; Mehlan, H; Weiss, H (1983). Karl Friedrich Schinkel 1781–1841. Berlin: Berlin-Information. Lk 7.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 Kugler, Franz (1842). Karl Friedrich Schinkel: Eine Charakteristik seiner künstlerischen Wirksamkeit. Berliin: Verlag von George Gropius. Lk 13–14.
- ↑ Glintschert, Alexander (2. aprill 2018). "Die Bauakademie: Zu Zeiten Schinkels". Anderes. Berlin. Vaadatud 11. mai 2022.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Karl Friedrich Schinkel". wikipedia.de. 12.05.2022. Vaadatud 16.05.2022.
- ↑ Cramer, J; Laible, U; Nägelke, H.-D.; Bernhard, A (2007). Karl Friedrich Schinkel: Guide to His Buildings. München: Deutscher Kunstverlag. Lk 10.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 Mellinghoff, T; Watkin, D (1989). Deutscher Klassizismus: Architektur 1740–1840. Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt. Lk 15.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Kugler, Franz (1842). Karl Friedrich Schinkel: Eine Charakteristik seiner künstlerischen Wirksamkeit. Berliin: Verlag von George Gropius. Lk 21.
- ↑ Frampton, K [tlk Ruudi, I, Näripea, E] (2011). Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 20–22.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Klopfer, P (1911). Von Palladio bis Schinkel: Eine Charakteristik der Baukunst des Klassizismus. Eszinglen: Paul Neff Verlag. Lk 90.
- ↑ 11,0 11,1 Behr, A; Hoffmann, A (1984). Das Schauspielhaus in Berlin. Berliin: Verlag für Bauwesen. Lk 34.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Snodin, M (1991). "Classical Berlin". Snodin, M (toim). Karl Friedrich Schinkel: A Universal Man. London: Yale University Press. Lk 121.