Antonio Salieri

Allikas: Vikipeedia
Antonio Salieri Joseph Willibrod Mähleri maalil

Antonio Salieri (18. august 1750 Legnago7. mai 1825 Viin) oli itaalia helilooja ja dirigent.

Ta oli oma aja tähtsamaid ja kuulsamaid heliloojaid. Hiljem on Salieri muusika jäänud populaarsuselt selgelt tema kaasaegsete Haydni, Mozarti, Beethoveni ja Schuberti varju (neist kahele viimasele, nagu paljudele teistelegi headele heliloojatele, oli ta mõnda aega õpetajaks), kuid alates 20. sajandi lõpust on tema muusika populaarsus jälle tõusuteel.

Ta on kirjutanud üle 40 ooperi, millest tänapäeval on tuntumad "Danaiidid" (Les Danaïdes; 1784), "Tarare" (1787), ja "Falstaff" (1799).

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antonio Salieri sündis 18. augustil 1750. aastal jõukas kaupmehe perekonnas, Legnagos, Põhja-Itaalias. Siiski nägi Salieri endas hoolimata itaalia päritolust saksa heliloojat ja dirigenti, sest ta elas ja töötas alates 16. eluaastast Viinis ning kõik ta tähtsamad saavutused seostuvad eelkõige selle linnaga.

Esimese instrumendina õppis Salieri viiulit. Peagi kolis perekond Paduasse ja seejärel Veneetsiasse, kus noormehel avanes võimalus teha tutvust generaalbassi põhimõtetega ning arendada enda oskusi selles vallas. Tema õpetaja oli Giovanni Battista Pescetti, Veneetsias ja Londonis töötanud organist ning helilooja. Kuulsas gondlitelinnas tutvus ta 1766. aastal Florian Leopold Gassmanniga, kes soovitas tal pürgida Viini õukonda. Selleks lihvis ta Salieri oskusi heliloomingu osas Johann Joseph Fuxi "Gradus ad Parnassumi"-nimelise (ladina keeles teejuht Parnassosele) kontrapunktiõpikuga.

Salieri jäi Viini terveks eluks. 1774. aastal suri õpetaja Gassmann ja keiser Joseph II nimetas Salieri oma õukonnaheliloojaks. Samal aastal kohtus ning abiellus ta Therese von Helferstorferiga, neil sündis kaheksa last. Ainuke poeg, Alois, suri aga 1805. aastal. Salieri sai 1788. aastal Kuninglikuks ja Keiserlikuks Kapellmeistriks ning pidas seda 1824. aastani. Hoolimata ametlikust tiitlist oli "kapellmeister" rohkem kasutusel Wolfgang Amadeus Mozarti austava nimetusena, kes tegelikult seda ametit iialgi ei pidanud. Muusikute ühingu (Tonkünstler-Societät) presidendi ametis oli Salieri aastatel 1788-1795, pärast seda sama ühingu asepresident ning kontsertide korraldaja aastani 1818.

Salieri saavutas oma elu jooksul kõrge sotsiaalse positsiooni ja teda seostatakse ning võrreldakse tihti teiste tunnustatud heliloojatega nagu Joseph Haydn ja Louis Spohr. Olulise kultuuritegelasena 18. ja 19. sajandi muusikaelus oli ta ka mitmete teiste kuulsate heliloojate õpetaja: Ludwig van Beethoven, Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummel, Franz Liszt, Franz Xaver Süssmayr, Franz Schubert. Paar aastat pärast Mozarti surma õpetas Salieri Franz Xaver Mozartit (Wolfgang Amadeus nimetas 4 kuud enne enda surma sündinud poja niimoodi just oma õpilase Süssmayri auks).

Antonio Salieri suri 7. mail 1825. aastal ning maeti Viini, Matzleinsdorfer Friedhofi kalmistule, hiljem maeti ta ümber Zentralfriedhofi, kus puhkavad ka Beethoven, Brahms ning Schubert. Salieri matusetalitusel kõlas esmakordselt tema enda loodud "Reekviem c-moll" (kirjutatud 1804). Tema hauamonumendil on ühe ta õpilase, Joseph Weigli poeem.

Ruh sanft! Vom Staub entblößt,
Wird Dir die Ewigkeit erblühen.
Ruh sanft! In ew’gen Harmonien
Ist nun Dein Geist gelöst.
Er sprach sich aus in zaubervollen Tönen,
Jetzt schwebt er hin zum unvergänglich Schönen.

Puhka rahus! Tuhk tõstab su esile
Igavik õitseb sulle.
Puhka rahus! Igavestes harmooniates
Saadetakse su hing nüüd laiali.
Ta väljendas end lummavate nootidega,
Nüüd hõljub ta igavesse ilusse.

Salieri ja Mozart[muuda | redigeeri lähteteksti]

1780. aastatel, kui Mozart elas ja töötas Viinis, sisaldas Leopoldi ja Wolfgangi kirjavahetus mitmeid märkusi selle kohta, kuidas mitmed salasepitsejad eesotsas Salieriga tegevat kõik selleks, et luua takistusi Mozartile omandamaks paremaid ametiposte või toomaks lavale oopereid. Tegelikult ei leidu mingit erilist tõendusmaterjali Salieri osalusest sellistes vandenõudes, kuid sellest hoolimata hakkas 19. sajandi alguses, kui koos kasvava Saksa rahvuslusega kujunes Mozartist kujutluspilt kui Austria heliloojast, siis veneetslasest Salierile anti õela vastase roll. Aastakümnete jooksul muutus Mozarti muusika populaarsemaks ja Salieri kuulsus langes. Abielu kaudu Mozarti sugulane, Carl Maria von Weber, keda Richard Wagner on iseloomustanud kui kõige saksapärasemat saksapäraseimatest heliloojatest, keeldus väidetavasti ühinemast Ludlam-Höhle-ga, klubiga, kuhu kuulus ka Salieri – just viimase liikmesuse tõttu. Hiljem jõudsid sellised kuulujutud avalikkuse ette ning näiteks Albert Lortzingi "Singspiel Szenen aus Mozarts Leben" (1832) kasutabki klišeed, mille kohaselt kade Salieri üritab rikkuda Mozarti karjääri.

Biograaf Alexander Wheelock Thayer usub, et Mozarti kahtlustused Salieri kohta võivad olla alguse saanud intsidendist 1781. aastal, kui Mozart taotles Württembergi printsessi muusikaõpetaja kohta, aga tema asemel valiti kõrge laulmisõpetajamainega Salieri. Järgmisel aastal kukkus läbi Mozarti katse saada valituks printsessi klaveriõpetajaks.

Kui Veneetsia libretist Lorenzo da Ponte oli Prahas "Don Giovannit" ette valmistamas, kutsuti ta tagasi Viini kuninglikule laulatusele, kus kanti ette Salieri "Axur, Re d’Ormus". Loomulikult polnud Mozart ka sellega rahul.

Kõigest hoolimata on palju rohkem tõendeid kahe helilooja vahelisest koostööst kui vihavaenust. Salieri nimetamisel kapellmeistriks 1788. aastal, tegi ta enda ooperi lavale toomise asemel korraliku arvustuse "Figaro pulmast". Ja kui ta läks 1790. aastal Leopold II kroonimispidustustele, ei olnud tal kaasas ei rohkem ega vähem kui kolm Mozarti missat. Salieri ja Mozart kirjutasid koos isegi ühe kantaadi ("Per la ricuperata salute di Ophelia") vokaalile ja klaverile, mis pidi tähistama laulja Nancy Storace’i naasmist lavale. See teos pole kahjuks säilinud. Ka Mozarti "Patukahetseja Taaveti" (K469, 1785), ta "Klaverikontserti Es-duur" (K482, 1785), "Klarnetikvinteti" (K581, 1789) ja uhke "Sümfoonia g-moll" (K550) esiettekanded said toimuma Salieri soovitusel, kes juhatas ka viimase teose ettekannet 1791. aastal. Viimases säilinud kirjas (14. oktoober 1791) kirjutab Mozart oma naisele, et ta võttis Salieri ja Caterina Cavalieri enda tõlda ja sõidutas nad mõlemad ooperihoonesse ning mainib ka Salieri reaktsiooni "Võluflöödile" (K620): "Ta kuulas ja vaatas kogu tähelepanuga ja avamängust viimase koorini ei olnud ühtegi kohta, mis ei kutsunud temas esile Bravot! või Bellot!"

Salieri tervis halvenes viimastel eluaastatel ning veidi enne surma määrati ta haiglaravile. Kuulujutt, nagu oleks ta oma surivoodil üles tunnistanud Mozarti mõrvamise, hakkas levima varsti pärast ta surma. Veneetslase kaks põetajat Gottlieb Parsko ja Georg Rosenberg ning perearst Joseph Röhrig väidavad kindlalt, et ta ei ole kunagi midagi säärast öelnud. Vähemalt üks neist kolmest inimesest oli koos Salieriga kogu ta haiglasolemise perioodi.

Mõne kuu jooksul pärast Salieri surma 1825. aastal kirjutas Aleksander Puškin "väikese tragöödia" "Mozart ja Salieri", õpetliku loo patust ja kadedusest. Vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakov kirjutas Puškini näidendi põhjal 1898. aastal samanimelise ooperi.

Vihavaenu sisaldava loo populaarseimad säilitajad on Peter Shafferi näidend "Amadeus" (1979) ning Miloš Formani Oscareid võitnud 1984. aastal valminud ja näidendil põhinev samanimeline film. Salieri rollis oli F. Murray Abraham, kes võitis ka parima näitleja Oscari. Salieri tegelaskuju on Mozartist vaimustuses, aga samal ajal ka halvakspanev. Ta süüdistab jumalat enda vastase õnnistamises. Salieri hilisem haiglaperiood on filmis viidud hullumajja, kus ta nimetab end "keskpärasuse kaitsepühakuks".

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salieri kasvas sügavalt katoliiklikus peres ning religioon jäi tähtsale kohale kogu tema elu jooksul. Sellest tuleneb ka suur vaimuliku muusika hulk tema loomingus. Stiililiselt seadis ta muusika eeskujuks itaallastest Giovanni Paisiello ja Domenico Cimarosa asemel Christoph Willibald Glucki ja Florian Leopold Gassmanni. Selle põhjuseks on ilmselt, hoolimata sünnist Veneetsias, ligi 60-aastane elamine ning töötamine imperialistlikus Viinis. Ka tuntud muusikakriitik Friedrich Rochlitz suhtus temasse kui Saksa heliloojasse.

Viinis veedetud aja jooksul omandas Salieri tohutu prestiiži helilooja ja dirigendina. Eriti paistis ta silma ooperitega, aga ka kammer- ja vaimuliku muusikaga.

Ooperid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige silmapaistvamad tema neljakümnest ooperist on "Armida" (1771), "Europa riconosciuta" (1778), "La scuola de’ gelosi" (1778), "Der Rauchfangkehrer" (1781), "Les Danaïdes" (1784), "Tarare" (1787), "Axur, Re d’ormus" (1788), "Palmira, regina di Persia" (1795) ja "Falstaff" (1799).

Instrumentaalmuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salieri kirjutas instrumentaalmuusikat võrdlemisi vähe.

Instrumentaalloomingusse saab lisaks eelpoolmainitule lugeda veel 6 kontserti (orelile, klaverile, mitmele solistile), 7 teost orkestrile (sh 3 sümfooniat ning teos "Kolm minutit orkestrile"), 7 serenaadi erinevatele koosseisudele, 15 marssi ja 20 muud teost soolopillidele või ansamblitele.

Vokaalmuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Populaarsus tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aina enam ja enam lindistatakse Salieri muusikat. Mitmed tema avamängud ja enamik ta sümfoonilisest muusikast on nüüd CD peal välja antud, kuigi lõviosa Salieri loomingust – vokaalmuusikat – alles hakatakse lindistama. 2003. aastal andis metsosopran Cecilia Bartoli välja Salieri albumi, mis hõlmab 13 aariat Salieri ooperitest ning enamik neist lindistati üldse esmakordselt. Patrice Michaels laulis mitmeid tema aariaid CD-l "Mozarti päeva diivad". 2008. aastal lasi veel üks lauljanna, Diana Damrau välja CD mitme Salieri koloratuurse aariaga. 2000. aastast muutusid CD-del kättesaadavaks terved ooperid, näiteks "Axur Re d’Ormus", "Falstaff", "Les Danaïdes", "La Locandiera", "La grotto di Trofonia" ja "Prima la musica e poi le parole". Salieri muusikal on käia veel pikk maa kuulumaks tavapärasesse repertuaari, aga see ei ole võimatu, sest tema looming levib pidevalt.

Tema ooperid "Falstaff" (1995. a väljalase) ja "Tarare" (1987. a väljalase) on välja antud DVD-l ja 2004. aastal toodi Milanos lavale "Europa Riconosciuta" (peaosas Diana Damrau). See etendus kanti üle ka televisioonis.

Salieri on suutnud äratada tähelepanu ka Hollywoodis. 2001. aastal kasutati ta triokontserti "Viimase kindluse" filmimuusikas. Samuti, 2006. aasta filmis "Kopeerides Beethovenit" viidatakse Salierile palju positiivsemas valguses. Beethoven palkab noore muusikat õppiva neiu tegema täpset koopiat tema 9. sümfooniast, viimane on aga kloostris ning abtiss soovitab tal kõrvalise Beethoveniga mitte tegemist teha. Ta mainib, et ka temal oli kord unistus tulla Viini, õppida ooperilauljaks ning töötada koos Salieriga. Alles hiljuti, 2008. aastal, kasutati filmis "Raudmees" Salieri "C-duur klaverikontserdi" Larghetto osa.