India arhitektuur
India arhitektuurile on mõju avaldanud erinevad usundid ja kultuurid.
Budistlik arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Budistlik arhitektuur
Budistlikus arhitektuuris on kõige levinum mälestis stuupa. Stuupad olid algselt Buddha ja tema õpilaste kääpad, need on vanaaegsete kääbaste kujulised. Varsti said neist Buddha nirvaanasse mineku sümbolid ning meditatsiooni- ja palveobjektid. Hiljem hakati stuupadesse paigutama säilmete asemel ärakantud mungarüüsid, pokaale või pühakirju. Neid saab käsitada ka monumentaalsete kosmosekujutistena. Ašoka laskis ehitada palju stuupasid, aga enamik neist on hävitatud või oluliselt ümber ehitatud. Kõige vanematest stuupadest on kõige tuntumad Bharhuti stuupa (alustatud umbes 200 eKr) ja Sanchi stuupa (umbes 2. sajand eKr – 3. sajand pKr). Suur Sanchi stuupa on tüüpilise India stuupa näide. Poolkerakujuline ehitis on ümbritsetud balustraadiga, millel on neli portaali, mis on pööratud nelja ilmakaarde. Kupli peal on nelinurkne käsipuu, mille keskel on torn. Torni küljes on üksteise kohal mitu kividest sirmi.
Teised budistlikud ehitustüübid on tšaitja (tempel) ja vihaara (klooster). Tšaitjas on tavaliselt väiksem stuupa või Buddha kuju templisaali tagaplaanil. Vihaaras on kokkuehitatud mungakongid, mis ümbritsevad ühise usulise tegevuse kohta.
Vanimad säilinud kloostrid ja templid on raiutud kaljuseintesse alates umbes 3.–2. sajandist eKr kuni umbes 650. aastani pKr. Neid on muu hulgas on Bhajas, Karlis ja Elloras. Kõige tuntumad on 29 kaljukoobast Ajantas (Ajanta kaljutemplid). Nende arhitektuur näitab, et nende eeskujuks olid vabad puitehitised.
Hinduistlik arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Hinduistlik arhitektuur
Ka paljud varajased hästi säilinud hinduistlikud templid on raiutud kaljuseintesse, sealhulgas Kailāsa tempel Elloras (8. sajand) ja selle kaasaegsed Šiva templid Elephantas. Need on rikkalikult kaunistatud seinamaalide ja reljeefidega.
Vanimad säilinud hinduistlikud kivitemplid pärinevad 5.–8. sajandist (Aihole ja Badami) järgivad lihtsat põhiplaani, mille keskmes on pühamu ise, väike pime ruum garbhagriha, kus elab jumalus, kellele tempel on pühendatud. Enam-vähem samasugune põhiplaan on hilisematel hinduistlikel templitel. Pühamu kõrval üks või mitu eri otstarbega saali (mandapat), näiteks natamandapas tantsitakse rituaalseid tantse. Pühamu kohal on torn. Portaalid on sageli toretsevad. Templit käsitatakse kosmose peegeldusena, kus templitorn vastab maailmamäele Merule, mis on universumi kese.
Põhja- ja Lõuna-Indial templiarhitektuuril on märgatavad stiilierinevused, eelkõige tornide ja portaalide kujus. Templitornid on põhjastiilis kõrged ja ümarad (śikhara), lõunastiilis madalamad ja püramiidjad (vimāna). Põhja-Indias on templitorn domineeriv element. Lõuna-Indias jättis püramiidjas portaal (gopura) hiljem templitorni varju. Islami 11. sajandi sissetungilained katkestasid Põhja-India templitraditsiooni (palju templeid ka hävitati), Lõuna-India templiarhitektuur arenes edasi. Põhja-India kuulsad templid on Lingaraja tempel (11. sajand) Bhubaneswaris, Khajuraho templid (10.–11. sajand), mis on rikkalikult kaunistatud tantristlike erootiliste skulptuuridega, ja Konarak (13. sajand) ja Jagannatha tempel (umbes 1100) Puris. Arvukate Lõuna-India templite seas on olulisemad rannatempel umbes 700. aastast Mahabalipuramis, Šiva tempel (11. sajand) Tanjore'is, Minakshi tempel (17. sajand) Madurais ja Hoyshalesvara tempel (12. sajand) Halebidis.
Džainistlik arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Džainistlik arhitektuur
Džainismis ei ole eraldi arhitektuuristiili. Džainistid on kasutanud kohalikke arhitektuurivorme, mida nad on kohandanud oma rituaalidele. Iseloomulikud on suured templikompleksid pühadel mäetippudel. Neid rahastasid rikkad metseenid, sealhulgas suurkaupmehed ja ministrid. Abu mäele Rajasthanis rajati 1031. aastal esimene paljudest valgest marmorist templitest. Templite rajamine sinna jätkus 15. sajandini. Sravana Belgolas Karnatakas esindab Lõuna-India draviidimõjulist templistiili.
Islami arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis India islami arhitektuur
Islami vallutused 11. ja 12. sajandil tõid India usunditele kaasa tagakiusamise, pühamute hävitamise ja käsikirjade põletamise. Kõige rohkem kannatas budism — pärast 1200. aastat ei olnud Indias endas sellest suurt midagi järel.
Islami võim mõjus India kunstile ja arhitektuurile hästi. Muslimid tõid uusi ehitistüüpe – mošeed, hauasambad, paleed ja kindlused. Islami pühamud ei ole kujudega kaunistatud — figuurid on lubatud ainult eraruumides. Mošeesid ehivad kalligraafia, geomeetrilised mustrid ja stiliseeritud leheornamendid. Üks vanemaid islami ehitisi on Quwwat ul-Islami mošee Delhi-Lalkotis, mis ehitati 1193. aastal peaaegu 30 hävitatud hinduistliku ja džainistliku templi materjalist. Mošee kõrval olev minarett on 72 m kõrgune Qutb Minari, mida hakati ehitama 1199. aastal. Järgnevatel sajanditel arendati islami arhitektuuristiili edasi. Eriti Delhi, Agra ja Sikandra ümbrusesse ehitati palju mošeesid, hauasambaid ja paleesid.
Mogulite riigi valitseja Akbar (valitses 1556–1605) oli India traditsioonidele avatud. Islami ja India elementidega stiilis on ehitatud näiteks Akbari haudehitis Sikandras ja paleed Fatehpur Sikri. Akbari ajal oli tähtsaim ehitusmaterjal punane liivakivi. Tema järglased kasutasid palju valget liivakivi. Haudehitis Taj Mahāl Agras, mis on ehitatud Shah Jahani ajal 1630–1648 puhtas mogulite stiilis ilma India-päraste elementideta.
Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendab kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga.[1]
Vāstu śāstra, otsetõlkes 'ehitamise teadus' või 'arhitektuur', avastab loodusseaduste ja ehitiste seoseid, kasutades geomeetriat.[2]
Paljude Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hinduistlik templiarhitektuur ja indo-islami arhitektuur. Kummalgi on palju piirkondlikke vorme.
Hinduistlik templiarhitektuur jaotatakse peamiselt Põhja-India ja Lõuna-India arhitektuuriks.
Põhja-India arhitektuuri hiilgeaeg oli Raštrakutade, Hoisala, Tšola, Tšera, Pandja ja Vidžajanagara riigi ajal.
Delhi sultanaadi mõju all kujunes indo-islami arhitektuur, mis ühendas India ja islami arhitektuuri tunnusjooni. Suurmogulite riigi valitsemisajal kujunes suurmogulite arhitektuur, mida peetakse indo-islami arhitektuuri tipuks; selle stiili tipuks peetakse Tāj Mahali. Indoislami arhitektuur mõjutas ka raadžputi stiili ja sikhi stiili.
Läänelik arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Briti koloniaalperioodil muutusid valdavaks uusklassitsism, uusgootika ja uusbarokk. Indoislami ja Euroopa stiilide sulamist tekkis uus stiil, mida hakati nimetama indosaratseeni stiiliks.
Pärast iseseisvumist mõjutasid kohalikku arhitektuuri modernismi ideed. Üks olulisemaid modernismi Indiasse toojaid oli Le Corbusier, kes kujundas Chandigarhi linna. 1991. aasta majandusreform aitas India linnakultuuril integreeruda maailma majandusega. Viimasel ajal on toimunud suur immigreerumine maalt linna ja tööstuspiirkondadesse, mis on põhjustanud linnades kinnisvara hinna tõusu. India linnaehitust mõjutab kõige rohkem vajadus ehitada töölistele kõrgus- ja ökoloogilisi piiranguid arvestavad elamud. Tuntuimad modernsed ehitised on Lootose tempel (1986) ja IIT Hyderabad (2015).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
- ↑ Kumar, V. (January 2000), Vastushastra, All You Wanted to Know About Series (2nd ed.), Sterling Publishing, ISBN 978-81-207-2199-9