Trompe-l'oeil

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Benvenuto Tisi Il Garofalo maalitud di sotto in sù lagi Ferraras, 1503–1506
Kabinet trompe-l'oeil intarsiapaneelidega Gubbio hertsogipaleest
Edwaert Collier. "Ajalehed, kirjad ja kirjutusvahendid puulaual". 1699

Trompe-l'oeil ([tʁɔ̃p lœj]; prantsuse keeles trompe l'oeil 'silmapete') on maalikunstis kasutatud esemete kujutamise viis, mille puhul valguse ja varju abil saavutatakse illusioon otsekui maali pinnale asetatud realistlikust kolmemõõtmelisest esemest[1].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Väljend trompe l'oeil tuli kunstis üldmõistena laiemasse kasutusse 19. sajandil, kui kunstnik Louis-Léopold Boilly pealkirjastas selliselt ühe oma 1800. aastatel Pariisis Salongi näitusele pandud maali[2].

Sellise maalimisviisi idee oli aga tuntud juba Vana-Kreeka kunstis, kus uudsel viisil eemalduti varasemale kunstile omasest stiliseerimisest. Varaseimaks teateks trompe-l'oeil' maalimisest võib pidada pärimust kunstnike Zeuxise ja Parrhasiose võistlusest: Heraclea kunstnik Zeuxis olevat pärimuse järgi maalinud nii realistlikud viinamarjad, et linnud olevat üritanud neid süüa, Parrhasios aga luksusliku eesriide, mida tema võistleja püüdis kõrvale tõmmata[3]. Illusionistlikku maalimistehnikat võib leida ka Vana-Rooma seinamaalidelt.

Trompe l'oeil illumineeritud käsikirjades[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegses raamatumaalis mõistetakse trompe-l'oeil' all eriti 15. sajandi ja 16. sajandi alguse flaami käsikirjadele omast kujundusstiili, mille puhul käsikirjaveeristel justkui värvilisele taustale asetatud taimed, putukad ja pisiloomad on modelleeritud valguse ja varjuga[4], sama tava jätkus ka renessanss-stiilis käsikirjades, kus sageli kujutati veeristel metallist, pärlitest, korallidest jm erinevatest hinnalistest materjalidest kujundatud põim- ja pealisornamente[5].

Trompe l'oeil tahvelmaalis[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi trompe-l’oeil kunagi ei püüelnud "suure kunsti" staatust, kasutasid Euroopa maalikunstnikud juba alates vararenessansist oma maalides võtteid, mille puhul vaikelu või portree paistis ulatuvat maalitud raamidest väljapoole, või lõid, nagu perspektiivivõtetest vaimustunud Andrea Mantegna ja Melozzo da Forlì, freskotehnikas laemaale, mis kujutasid endast maalitud vaatega illusoorseid aknataolisi avausi (di sotto in sù). Tuntud näited on Mantegna seinamaalid Mantua hertsogipalees (Camera degli Sposi) ja Antonio da Correggio "Maarja taevaminek" Parma katedraalis. Lisaks maalitud illusioonidele tahvelmaalides kasutati 15. sajandi Itaalias sama võtet ka käärkambrite ja kooriseinte intarsiapaneelides kappidest, mille pooleldi avatud uste vahelt avanes vaade riiulitele täis erinevaid esemeid[6].

17. sajandi kunstnikest maalis trompe-l’oeil' vaikelusid näiteks flaami kunstnik Edwaert Collier, aga ka flaami maalikunstist vaimustunud prantslased Jean-Etienne Liotard ja Nicolas de Largillière.

Ameerikas pälvis 19. sajandi natüürmordimeister William Harnett kuulsust oma kaardiriiulimaalidega, millel riiulile asetatud mitmesugused kaardid, paberid ja väljalõiked olid kujutatud nii tõetruult, et vaatajal võiski tekkida kiusatus neid maalitud riiulilt üles tõsta.

20. sajandi lõpu kunstnik Richard Haas kattis tervete hoonete välisseinad maalitud trompe l'oeil'ga, põhiliselt Chicagos and New Yorgis. Aaron Bohrod on üks tuntumatest 20. sajandi kunstnikest, kes lõi väikeseformaadilisi illusionistlikke maale[7].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaja ja vararenessansi kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

17. ja 18. sajandi kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

19. ja 20. sajandi kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]