Heimatstiil

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
EÜS-i maja Tartus (Georg Hellat, 1902)
Neobaltia konvendihoone (W. v. Engelhardt, 1903)
Esimese Eestis õppinud arhitekti Robert Natuse kodu Tallinnas Seene 8 (1927)

Heimatstiil on Saksamaal 19. sajandi lõpul väljakujunenud arhitektuuristiil, mille tippaeg oli 1885–1910. Heimatstiil sündis reaktsioonina valitsevale uusgootikale, uusrenessansile ja uusbarokile; mujal Euroopas kujunes sarnaselt juugend ehk art nouveau.[1]

Valitses püüd muuta inimese elukeskkonda uute materjalide ja paindliku ruumijaotusega, lähtudes loodusest, idealiseeritud maaelust ja rahvakunstist. Ehitati loodusse sulanduvaid aiaga villasid, kus esimesel korrusel paiknesid vestibüüli ümber eluruumid, teisel korrusel magamistoad. Väliskujunduses kasutati tornikesi, erikujulisi viilusid, erkereid jt ehiselemente.[2]

Heimatstiil esines ka väljaspool arhitektuuri. Kirjanduses esindasid seda Gerhart Hauptmann ja Hermann Sudermann, kunstis õhulisi loodusvaateid ja külastseene maalinud Otto Modersohn, Fritz Mackensen jt.[2]

Heimatarhitektuur Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestiski leidub heimatarhitektuuri näiteid, mitmed tuntumad neist Tartus. Üks tuntumaid on Georg Hellati projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja aadressil J. Tõnissoni 1 (1902). Samuti esindavad heimatstiili korporatsiooni Neobaltia hoone, praegune Saksa Kultuuri Instituudi maja Kastani 1 (aiandusarhitekt W. v. Engelhardt, 1903); villa Vanemuise 54, kunagine Eesti Televisiooni Tartu stuudio ja praegune korporatsiooni Fraternitas Estica konvent (F. Kangro, 1912); E. von Löwis of Menarile ehitatud hooned Era tänav 1 (Tartu linnaarhitekt Viktor Kessler, 1912) ja Era 2 (Riia insener ja arhitekt F. Granntz, 1912); naistearst K. A. Pfaffi tellimusel valminud elamu Kalevi 13 (V. Kessler, 1913). Samast perioodist pärinevad ka heimatstiilis hooned Pargi 6, Oru 1 ja Õpetaja 10.[2]

1920. aastail ehitati heimatvillasid Tammelinnas. Mitme hoone juures said eeskujuks sammastele toetuvad rõdud Kalevi tänav 13 hoone keskosas: neid matkisid Elva tänav 13, 15, 8 jt. Sama stiili esindavad vahvärkehitised Elva tänav 3, Riia 71 jt.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. H. Baier "Stilkunde" Leipzig, 1984, lk 222. Cit. via: M. Eimre "Heimatkunst Tartu arhitektuuris" – Rmt: "Tartu ja kultuur" Tln: Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, 1990, lk 96–103
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 M. Eimre "Heimatkunst Tartu arhitektuuris" – Rmt: "Tartu ja kultuur" Tln: Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, 1990, lk 96–103

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Eimre "Heimatkunst Tartu arhitektuuris" – Rmt: "Tartu ja kultuur" Tln: Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, 1990, lk 96–103
  • A. Bartels "Heimatkunst" Leipzig, 1904