Johann Wolfgang von Goethe

Allikas: Vikipeedia
Johann Wolfgang von Goethe. Autor Joseph Karl Stieler. 1828

Johann Wolfgang von Goethe (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori pojana ja sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 17651768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 17701771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja (umbes poolteist aastat) viibis ta Frankfurdis, paranes teda tabanud haigusest. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina.

Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks.

Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August Goethe Weimari õukonda, kus ta teenis kõrgetel ametipostidel elu lõpuni.

Aastal 1782 tõsteti Goethe aadliseisusesse.

Aastatel 1786–1788 reisis Itaalias.

Aastal 1794 tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, kes asus elama Weimarisse. Weimarist sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller tõmbas linna mitmeid saksa luuletajaid ja filosoofe.

Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal.

Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann oma raamatus "Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (18361846).

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen".

Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusesse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.

Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe draama "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.

Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.

Goethe on mõjutanud maailmakirjanduse mõiste kujunemist.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Draamad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luuletused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1773: "Prometheus"
  • 1782: "Metsavaim" ("Der Erlkönig")
  • 1790: "Rooma eleegiad" ("Römische Elegien")
  • 1794: "Reinuvader Rebane" ("Reineke Fuchs")
  • 1797: "Nõia õpipoiss" ("Der Zauberlehrling)
  • 1797: "Jumal ja bajadeer" ("Der Gott und die Bajadere")
  • 1798: "Hermann ja Dorothea" ("Hermann und Dorothea")
  • 1819: luuletsükkel "Lääne-Ida diivan" ("West-östlicher Divan"; kirja pannud koos Marianne von Willemeriga)

Reisikirjeldused ja loodusteaduslikud tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1790: "Katse selgitada taimede metamorfoosi" ("Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären")
  • 1810: "Värviõpetusest" ("Zur Farbenlehre")
  • 1817–1829: "Itaalia reis" ("Italienische Reise")
  • 1832–1833: "Nachgelassene Schriften"

Muud tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antoloogias "Maailma luule. Kuldne klassika" (SE & JS, Tallinn 2006) on valimik Goethe luuletusi Marie UnderI ja August Sanga tõlkes lk 115-178

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]