Sondergotik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Püha Risti kirik Schwäbisch Gmündis on üks Lõuna-Saksamaa erigootika näidisehitisi. Gooti kodakiriku välisvaade (1330. aastal alustatud)
Gmündi kiriku sisevaade
Kooriruumi võrkvõlv (umbes 1491. aastast)

Saksa erigootika (saksa keeles Deutsche Sondergotik või lihtsalt Sondergotik) on termin, mida on kasutatud ja kasutatakse kohati ka praegu Saksamaa hilisgooti arhitektuuri kohta, mille tellijaks ja tarvitajaks olid suurel määral linnakodanikud. Periood algab umbes 14. sajandi keskpaigas ja kestab 16. sajandini. Põhiliselt on erigootika all mõeldud Austria, Baieri, Saksimaa ja Böömimaa arhitektuuri ajavahemikus 1350–1550[1].

Sondergotik on ajaliselt samaaegne Prantsusmaa leekestiiliga, perpendikulaarstiiliga Inglismaal, manuelismiga Portugalis ja Isabella stiiliga Hispaanias.

Mõistest[muuda | muuda lähteteksti]

Väljendi võttis kasutusele saksa kunstiajaloolane Kurt Gerstenberg 1913. aastal oma teoses "Deutsche Sondergotik"[2], milles ta pidas Saksamaa hilisgootikat, eriti selle kodakirikuid prantsuspärase kõrggootika eriliseks saksapäraseks avaldumisvormiks. Nimetust on peetud siiski ka liiga hinnanguliseks, vastuoluliseks ideoloogilise laetuse tõttu ja selle põhjendusi irratsionaalseks[3]. Samal ajal moodustab Sondergotik oma lätetelt osa rahvusvahelisest gootikast.

Eestis on mõistet kasutanud Villem Raam[4] ja Voldemar Vaga[5].

Üldised jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikute põhiplaan on tugevalt lihtsustatud:

Vastandina lihtsustatud põhiplaanile esineb fantastilist mänglemist detailides:

  • fantaasiarikkad võlviroidestikud lagedel, kurvilised, murtud, põimunud ja rippuvad roided
  • naturalistlikkuseni viimistletud taimemotiivid dekooris, portreelisus, elulähedane miimika ja poosid skulptuuridel [6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]