Carl Ludvig Engel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johan Erik Lindhi portree Carl Ludvig Engelist

Carl Ludvig Engel (3. juuli 177814. mai 1840) oli saksa päritolu arhitekt.

Engel on eelkõige tuntud kui Helsingi linna ülesehituse autor ning selle kõrgklassitsistlikus stiilis linnasüdame kujundaja. Teda peetakse tänini üheks Läänemere piirkonna kuulsaimaks klassitsistlikuks arhitektiks ja klassikalise stiili üheks puhtaimaks viljelejaks 19. sajandi I kolmandiku Euroopas.[1]

Tema peamine loominguperiood möödus Soomes (1814–1840) ning lühikest aega jõudis ta tegutseda ka Tallinnas.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Ludwig Engel sündis Berliini eeslinnas Schönefeldis 1778. aasta 3. juulil. Tema isa Johann Phillip Engel oli elukutselt müürsepp, mistõttu on mõnikord nähtud seost Engeli elukutsevaliku ja isa ameti vahel. 1800. aastaks oli ta saanud Berliini Ehitusakadeemiast maamõõtja kutse, kuid jätkas samas õpinguid ja lõpetas akadeemia 1804. aastal arhitektina.[1] Akadeemias õppides oli Engeli üheks peamiseks õppejõuks ja mõjutajaks David Gilly, kelle sidemeid tulevase kuulsa Läänemere regiooni arhitektiga kirjeldades on Juhan Maiste öelnud, et tegu oli esimese põlvkonna arhitektidega, ”kellele oli määratud ületada kultuuri kitsalt administratiivsed ja geograafilised piirid …”. Gilly õpilastele, sh Engelile, sai omaseks pöördumine ehituskunsti algvormide poole, kus hakati eelistama geomeetrilisi kujundeid. Pöördkehade (kera, silinder) vormid lõid Engeli tulevases loomingus uue mõõtme, mis ühe väljundina andis võimaluse kujutada sambaorderite kaudu looduses peituvaid ürgseid seaduspärasusi.[2] 1800–1807 töötas ta Preisimaa Ehitusvalitsuses – peamiselt koos arhitektide Bersoni ja Rothega –, kus ta jõudis muuhulgas projekteerida Neuruppini ja Zittau uued raekojad. 1808. aastaks oli Engeli tööpõld hõlmanud lisaks Beriinile juba ka Köningsbergi ja Kalischit ning tema projektide järgi on valminud kümneid veskeid tänapäeva Poola aladel.[1]

Napoleoni sõdade tulemusena kuivasid Preisimaal uute ehituste tellimused järsult kokku. 1808. aastal kandideeris Engel Eestimaa Kubermangu pealinna Tallinna linnaarhitektiks.[1] Teda saatis edu ning ta saabus Balti kubermangudesse 1809. aastal. Carl Gustav Engelit peetakse esimeseks Tallinna linnaarhitektiks, ühtlasi on tegu 19. sajandi ainsa ehitusakadeemia paberitega linnaarhitektiga. Engeli tegutsemine Tallinnas 1810. aastate I poolel on aga kindlalt fikseeritud ning meistrit ennast peetakse üheks Läänemere regiooni mõjukamaks klassitsismiajastu arhitektiks.[3] 1811. aastal abiellus Engel Tallinna Gümnaasiumi assessori tütre Sophia Charlotta Barthiga[2], kellega tal oli kokku viis last[1]. Berliinist pärit arhitekt viis uute hoonete projekteerimise ja vanade värskendamise kõrval lõpule ka varem alustatud, kuid pooleli jäänud töid. Lisaks kuulusid tema kohustuste hulka Tallinnas pidevate ringkäikude läbiviimine ning olukorrast raele aruannete koostamine.[2]

Aja möödudes kerkis Engeli tegevusele Tallinnas ette mitmeid takistusi: 1810. aastate alguses karmistati Vene keskvõimu suunistel linnaplaneerimise alusreegleid ning lisaks kurtis Engel juba 1813. aastal, et tal polevat Tallinnas enam piisavalt tööd. 1814. aastal lahkus ta paarinädalasele puhkusele Peterburi, kust aga Tallinnasse enam ei naasnud, vaid sõlmis Venemaa pealinnas kaheaastase lepingu Peterburi suurtöösturi Lomaniga ning kolis koos perega Soome Turu linna, lahkudes järgmisel aastal ka ametlikult Tallinna linnaarhitekti kohalt.[1] 1816–1817 viibis Engel mõnda aega taas Peterburis, kus teda inspireeris vastvalminud Keiserliku Kunstiakadeemia hoone Vassili saarel. Lisaks langes arhitektile ka Aleksander I soosing[2] ning 1816. aastal määras keiser Engeli Soome Suurvürstiriigi uue pealinna, 1812. aasta tulekahjus tugevalt kannatada saanud Helsingi ülesehitamise komitee arhitektiks. Selles ametis lõi Engel hulganisti uusi avalikke hooneid ja ka eramaju.[1] 1824. aastal sai Engel avalike hoonete ehitamise eest vastutava intendantuuri ülemaks, kus ta sestpeale asendas Charles Bassi, ning koos sellega ka keskaegsete kirikute renoveerimistööde ülevaatajaks. Töid tehti klassitsistlikus laadis ning kirikuid kohendati vastavalt kaasaja vajadustele: nii said näiteks mitmed pühakojad uue krohvikihi, mis omakorda kaeti – endist polükroomiat vältides – sageli valge värviga.[4] Hiljem, pärast 1828. aasta suurt tulekahju Turus, osales Engel aktiivselt ka selle linna ülesehitamises. Lisaks on tema suunistel valminud mitmeid klassitsistlikus stiilis ühiskondlikke hooneid üle terve Soome: Hämeenlinnas, Mikkelis ja Tampereski. Carl Ludwig Engel suri Helsingis 14. mail 1840, olles 61-aastane.[1]

Looming ja peamised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Engelit võib julgelt pidada Läänemere piirkonna kuulsaimaks klassitsistliku arhitektuuri esindajaks. Juhan Maiste nimetab teda linnaehitajaks par excellence ning mainib, et tegu oli Euroopa klassitsismi ühe viimase tõekuulutajaga, kelle arhitektuurikõne sobis nii parasvöötmelisse suvekliimasse kui ka karmidesse talvedesse. Engelis puudub revolutsiooniline ambitsioon, ta rakendab rangelt reeglipärast ehitusstiili ning saadav tulemus kujutab endast „terviklikku, aja ja ruumi seaduspärasustega kokku kõlavat ansamblit“.[2] Eestimaa pealinnas Engelile omistatud töödest on ilmselt tuntuim Kaulbarside aadliperekonna linnapalee, mis asub Toompeal, aadressil Kohtu 8. On avaldatud arvamust, et samal ajal toimunud aadlielamute kuhjamine kõnealuse kõrgendiku servadele pidi looma ainulaadse nn Põhjamaade akropoli.[3] Lisaks on temaga otseselt seotud Kuninga 3 ümberehitus raskepärase ning tiheda dekoreeritud kolmnurkfrontooniga hooneks (1814), Lai 34 projekteerimine 1809–1811 [5] ning samuti on tema käekirja märgatud Vene 15 ja Pühavaimu 8 juures[1]. Teda peetakse ka mitme tänini all-linnas asuva hoone ümberehituse autoriks, ent täpsem ülevaade tema tegevusest selles osas puudub[3].

Soomes olid Engelil Tallinnast tunduvalt suuremad võimalused oma annet ja oskusi realiseerida. Pärast Helsingi nimetamist Soome pealinnaks 1812. aastal tõusis kohe esile vajadus uue linnaplaani koostamise järele, mis langes peatselt Engeli õlgadele. Kuulsa arhitekti looming esineb kõige täiuslikumal kujul Helsingi Senati väljakul (s.k. Senaatintori): seal on märgata Engeli suurepärast klassitsistliku arhitektuuriteooria mõistmist ning mõõtmete ja proportsioonide meisterlikku rakendamist. Sambaorderite puhul on näha antiiksete reeglite täpset järgimist ning samuti kasutas ta erinevaid ordereid, viitamaks antud hoone funktsioonile. Tema kuulsaimate projekteeritud tööde hulka kuuluvad Senatihoone (tugevalt mõjutatud Peterburi Kunstiakadeemia hoonest), uus ülikooli peahoone ja Helsingi Toomkirik, lisaks uuendas ta Soome kindralkuberneri ametlikku residentsi, nn Kiseleffi maja.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Lilius, H. (i.a). Engel, Carl Ludwig (1778–1840). Kasutatud 11.03.2020, https://kansallisbiografia.fi/english/person/3213.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Maiste, J. (2007). Eesti kunsti lugu. Tallinn: Varrak. Lk 464-470,. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Orro, O. (2019). Eesti linnad ja linnalised asulad tsaariajal. Tallinn. L. Hansar (toim), "Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni (lk 323-417)." Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, Lk 342.
  4. Jokilehto, J. (2010). Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 320. 
  5. Raam, V. (1993). Eesti arhitektuur 1. Tallinn. Tallinn: Valgus. Lk 95, 104. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]