Mine sisu juurde

Järelgootika

Allikas: Vikipeedia
Jesuiitide Maarja Taevamineku kirik Kölnis, mida hakati ehitama 1618. aastal. "Mittegootilikud" on antikiseerivate kapiteelidega ümarsambad ja ehisliistud arkaadidel, samuti külglöövide empooride kujundus
Orléansi katedraali ehitust alustati 1601. aastal
Strawberry Hill. Paul Sandby (1730/1731–1809) akvarell

Järelgootika (saksa keeles Nachgotik) all mõistetakse gooti arhitektuuri elementide taasilmumist 16. ja 17. sajandil[1] renessanss- ja barokkarhitektuuri kontekstis. Seda tuleb eristada hilisgootikast, mis mõnedes maades (Inglismaa, Böömimaa, Poola, Saksamaa) valitses kaua kõrvuti renessansi elementidega, ja uusgootikast, mis teadlikult hakkas 19. sajandil kopeerima keskaegset gooti arhitektuuri.

Põhitunnused

[muuda | muuda lähteteksti]

Järelgootika valitses põhiliselt sakraalarhitektuuris ja kujutas endast teatud gooti võlvehitiste elementide, nagu roidvõlvi ja ehisraamistikakende, programmilist rakendamist kirikuehituses. Nimetatud elemendid ei esinenud peaaegu kunagi esinduslikes ilmalikes hoonetes, nagu raekojad või lossid. Ka kirikuehituses kombineeriti gooti arhitektuuri motiive järjekindlalt antikiseerivate elementidega, nagu orderiarhitektuuri sambad ja talastikud. Järelgootikas ei püstitatud kõrgeid torne ega teravaid tornikiivreid, vaid krooniti nelitised ja fassaaditornid kuplitega või ümarate barokk-kiivritega.

Järelgootika valitses eelkõige protestantlike maade sakraalarhitektuuris. Saksakeelsetes allikates on järelgootika määratletud kui gooti ehitised, mis loodi pärast 1550. aastat kõrvuti renessansarhitektuuriga ja hiljem isegi koos kõrgbarokiga. Ära on märgitud järelgootika suhteline ajaline lähedus hilisgootikale, erinevalt uusgootikast.[2] Nürnbergis ehitati järelgootika vormides arvukalt ilmalikke ehitisi, millest palju hävisid Teises maailmasõjas, eelkõige patriitside ja rikaste kodanike maju, nagu näiteks Pellerhof; majade siseõuedega põhiplaanid olid renessanslikud, ent gooti vormides kõik muud elemendid, nagu võlvid, rinnatised, trepid, teravatipulised ehisärklid ja uukaknad.[2]. Järelgooti kirikuarhitektuurist on erandlikult säilinud Nürnberg-Wöhrdi Püha Bartholomeuse kiriku uus kooriruum.[2] Saksamaal on järelgootika näidetena toodud veel Wolfenbütteli Maarja kirik ja Bückeburgi linnakirik[3]. Ka 1670–1760 ehitatud Weseri piirkonna barokkehitistes (Weserbarock)[4] on järelgootika elemente. Kuid ka katoliku aladel esines järelgootikat, näiteks jesuiitide ehitistes (Jesuitengotik), nagu Molsheimi Püha Georgi kirik ja Kolmainu kirik ning Kölni Maarja Taevamineku kirik. Frangimaal mõjutas järelgootikat Würzburgi vürstpiiskop Julius Echter von Mespelbrunni toetus[5], tuntuim näide sealt on Dettelbachi palverännukirik.

Tšehhi hilisbaroki arhitektuuris leiab gooti arhitektuuri vorme Johann Blasius Santini-Aichli loodud Sedleci ja Kladruby kloostrikirikute, Zelená Hora palverännukirikus, Žďár nad Sázavou Püha Jan Nepomuki kabelis ning väiksemates külakirikutes Zvoles, Obyč­tovis ja Bobrovás.[6] 18. sajandi Austria järelgootika parim näide on Viini Deutschordenskirche[7].

Ka Inglismaa arhitektuuris leiab järelgootikat. Headeks varasteks näideteks peetakse Inigo Jonesi kavandatud[8] Lincoln's Inni kabelit Londonis (u 1619–1623), Londonderry Püha Columba katedraali (1628–1633)[9] ja Oxfordi Christ Church kolledži nn Bodley torni trepikoda (u 1640)[10][1]. Christopher Wren rajas paljud pärast 1666. aasta Londoni suurt põlengut kavandatud ehitised, nagu St-Dunstan-in-the-East, gooti eeskujudele, samuti tema õpilane Nicholas Hawksmoor (All Souls College Oxfordis, Westminster Abbey läänetornid)[1]. Kirjaniku ja poliitiku Horace Walpole'i maamaja Strawberry Hill, mis ehitati aastail 1749–1776, on samuti järelgootika, mis ennetas sada aastat samalaadseid uusgooti ehitisi[11].

Prantsusmaal ehitati paljusid keskajal alustatud katedraale ka 17. sajandil edasi gootika vormides, kuid selles stiilis alustati ka uusi, nagu näiteks 1532. aastal ehitatud Pariisi Saint-Eustache'i kirik, mille eksterjöör oli gootika vormides, siseruum aga renessanslik[1], Orléansi katedraal 1601. aastal[12] või Nantesi katedraal 1627. aastal.

Itaalia arhitektuuris on järelgootika pigem haruldane[2], ent selle tendentse on leitud Guarino Guarini loomingust; tema postuumselt ilmunud teoses "Architettura Civile" (1686) on käsitletud gooti roidvõlvi nii nagu ta on neid kasutanud oma Torino San Lorenzo kiriku interjööris tsentraalse kupli kujunduses.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirschbaum, Engelbert. Deutsche Nachgotik : Ein Beitrag zur Geschichte der kirchlichen Architektur von 1550-1800 ... Masstricht (L.) : C. Goffin. 1929