Rokokoo

Allikas: Vikipeedia

Rokokoo (prantsuse keeles rococo, mis tuleneb sõnadest rocaille ja coquilles) kasvas välja hilisbaroki kunstist. Sõna tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias, ning see püüdis sarnaneda itaaliakeelse sõnaga barocco.

Lühike, ent hiilgav stiili õitseaeg valitses Euroopas aastatel 17301780[viide?].

See mõjutas sealhulgas paljusid aspekte kunstis: maali, skulptuuri, arhitektuuri, sisekujundust, sisustust, kirjandust, muusikat ja teatrit. See oli 18. sajandi alguse Pariisi vastureaktsioon baroki suursugususele, sümmeetriale ja rangetele eeskirjadele, seda eriti Versailles' lossis. Rokokoo kunstnikud ja arhitektid kasutasid mängulisemat, vaimukamat, naljakamat, priskemat ja graatsilisemat lähenemist kui barokk. Nende stiil oli ehitud, seal kasutati palju heledaid värve, asümmeetriliselt kõverat ja kuldset kujundust.

Rokokoostiilis toa sisekujundus oli kavandatud kui kunstiteos. Seal leidus valdavalt elegantset ja kaunistustega mööblit, väikseid skulptuure, dekoratiivseid peegleid ja vaipu. Need täiendasid arhitektuuri, reljeefe ja seinamaalinguid.

Rokokoolikud jooned tõusid uuesti luksuslikult esile 19. sajandil uusrokokoo nime all.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Romantiline Inglise park

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

"Palverännak Kythera saarele", Antoine Watteau

Skulptuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tarbekunst[muuda | muuda lähteteksti]

Rokokoo mööbel

Kuulsaid rokokookunstnikke[muuda | muuda lähteteksti]

Antonie Watteau

François Boucher

Jean Baptiste Simeon Chardin

Thomas Gainsborough (17271788)

Joshua Reynolds (17231792)

William Hogarth (16971764)

Jean Honoré Fragonard (1732-1806)

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata samuti[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]