Kõrgrenessanss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kõrgrenessanss oli itaalia kunsti arengu õitseperiood. Firenze ja Rooma olid kohad, kus loodi harmoonilist ja suursuguse vormikäsitlusega kunstiloomingut. Ajastu kestis 16. sajandi esimesel kolmandikul (umbes 1500–1530), millele järgnes hilisrenessanss ja manerism. Kuna kunstiajaloolaste seas ei leidu ühist meelt, siis renessanssajastu lõpu määratlemisel esineb lahkarvamusi.[1]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma, millest kujunes kõrgrenessansi ajal kunstnike kogunemiskoht, pakkus meistritele uusi ja suurejoonelisi ülesandeid. Rooma linn kujunes arhitektidele tähtsaks, sest antiikmälestised oli kättesaadavad ning sellele toetudes said meistrid oma loomingut arendada. Kõrgrenessansi arhitektuuri iseloomustab püüd ehitusvormide tugevdamise ja lihtaustamise, aga ka ruumi mõõtmete suurendamise ja avardamise poole. Kõik detailid pidid olema minimalistlikult rikastavad. Kõrgrenessansi lossitüüp sünnib Firenzes, mida saab kirjeldada, kui kvantkiviehitusest pilastrite ja poolsammastega liigendatud fassaadide suursugusust ehitist, mis kaunistati niššidega. Kirkuhoonetele ehitati kuplid. Kõrgrenessansi arhitektuuristtili rajajaks on Donato Bramante, keda huvitas kuppelehitiste konstrueerimine. Püüd saavutada võimalikult väheste vahenditega suursugune ruumimõju ja detailide harmoonia tervikuga sai kõrgrenessansi arhitektuuri loomise eesmärgiks. Ajastu lõpul otsisid arhitektid antiikajastu ehituskunsti reegleid, et neid oma ehitistes kasutada. Kõrgrenessansi arhitektid, kes võtsid Donato Bramantest eeskuju, olid Raffael, Baldassare Peruzzi ja Antonio da Sangallo. Michelangelo oli selle ajastu arhitektuuristiili lõpetaja, kes rajab teed barokile.[1] Hooned, mis on ehitatud kõrgrenessansi stiilis:

Skulptuur[muuda | muuda lähteteksti]

Skulptuuris, nagu ka arhitektuuris, hakkab valitsema püüdlemine antiigidetailide poole. Samuti iseloomustvadb kõrgrenessanssi skulptuure suuremõõtmelisus ja jõulised vormid. Suurmeistrina valitses antud alal Michelangelo.[1] Näiteid kõrgrenessansi skulptuuridest:

Veel ajastu skulptoreid:

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgrenessansi maalikunst juhindub läbimõeldud ja lihtsustatud suurejoonelisusest. Peamiseks jooneks muutus idealiseeritud tõde. Kõrgrenessanssi iseloomustavad maalikunstis tasakaalustatud kompositsioon, mis on kooskõlla viidud iga üksikasjani ja moodustab harmoonilise terviku, nii värvides, joontes, kui ka oma pidulikus ja salapärases meeleolus.[1] Suurmeistrid maalikunstis olid Leonardo da Vinci, Raffael ja Michelangelo. Kõrgrenessansi maalikunsti näiteid:

  • "Püha õhtusöömaaeg" – Leonardo da Vinci (Milano, Santa Maria delle Grazie kloostris)
  • "Mona Lisa" – Leonardo da Vinci (Pariis, Louvre)
  • "Ateena kool" – Raffael (Vatikani loss)
  • "Maarja laulatus" – Raffael (Milano, Pinacoteca di Brera)
  • "Sixtuse kabeli laemaal" – Michelangelo (Vatikan)
  • "Püha perekond" – Michelangelo (Firenze, Uffizi)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Vaga, Voldemar. Üldine kunstiajalugu. Koolibri, 2007