Cinquecento

Allikas: Vikipeedia
Michelangelo, Viimane kohtupäev, Sixtuse kabeli lagi, (1536–1541)
Albrecht Dürer, Aadam ja Eeva (1507)

Cinquecento (itaalia hääldus: [ˌtʃiŋkweˈtʃɛnto], 'viissada'; lühend arvsõnast millecinquecento, '1500') on termin, mida kasutatakse 16. sajandi (15011600) Itaalia renessansi kultuuriloo (kirjandus, maalikunst, muusika, skulptuur) kirjeldamisel.

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Quattrocento ja Cinquecento vahetuse Itaalias, iseäranis Põhja-Itaalias, võtsid kunstnikud, teiste seas Leonardo da Vinci ja Giorgione, valguse ja pimeduse käsitsemisel kasutusele uued tehnikad. Religioossete teemade käsitlemise kõrvale ilmusid esmakordselt ka ilmalikud teemad, näiteks Botticelli teostes.

Ajavahemik, mida tuntakse kõrgrenessansina, on eelneva etapi eesmärkide haripunktiks — nimelt kujude täpne esitus ruumis, mis on antud edasi usutava liikumisega ja sobivalt väärikas stiilis. Kuulsaimateks kunstnikeks on Leonardo da Vinci, Raffael ja Michelangelo Buonarroti. Nende poolt loodu on kunstimaailmas tuntud kõige laialdasemalt. Leonardo Õhtusöömaaeg, Rafaeli Ateena kool ja Michelangelo Sixtuse kabeli laemaaling on õpikunäideteks.

Kõrgrenessansi maalikunst arenes manerismiks (kestis umbes 15201580), seda esmajoones Firenzes. Maneristlikku stiili viljelevad kunstnikud tõstsid teadlikult mässu kõrgrenessansi põhimõtete vastu, kaldusid esitama väljavenitatud kujusid ebaloogilistes ruumides. Perioodi peamiste kunstnike seas olid Pontormo, Rosso Fiorentino, Parmigianino ja Giulio Romano.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]