Mon Repos (Tallinn)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib villast Tallinnas; villa kohta Korfu saarel vaata artiklit Mon Repos (Korfu).

Villa Mon Repos esifassaad, 1920

Villa Mon Repos (tõlkes 'minu puhkus') Tallinnas Kadriorus aadressil Narva mnt 92 (endine Narva mnt 68) on Eesti Vabariigi algusaega jääv värvika ajalooga maja, mis kogus kuulsust just restoranina. Restorani omanikud alustasid tegevust kõrvalkrundil Jaan Poska 38 (endine Liiva 38), mis on kandnud ka nimesid Pavillon de la Plage ja Park. Suurema populaarsuse saavutas see aga esmaklassilise restoranina Villa Mon Repos (hiljem Esplanade). Hoone täpset ehitusaastat ja ehitajat pole teada. See historitsistlikus stiilis maja on üle elanud raskeid aegu ja olnud hävimise äärel, kuid annab tänapäeval väga hästi edasi 1920. aastate supluskuurordi olemust Kadriorus ja restoranikultuuri ajalugu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Supluskuurort ja suvitusvillad Kadriorus[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi alguses oli Kadrioru pargi piirkond armastatud jalutus- ja supluspaik tänu lossikompleksile ning lähedal asuvale mererannale. Suvituskuurordi populaarsuse kasvu tõttu avas 1813. aastal raehärra Benedikt Georg Witte Suplussalongi, millel olid pikad galeriid ja avarad aknad. Veidi hiljem ehitati kõrvale ka abihooneid ja vannimaju. Lisaks sellele oli rajatud muidki suplusasutusi (Krauspi, Riesenkampfi jpt) rannaäärsele alale, praeguse Narva mnt, Weizenbergi ja J. Poska tänava vahelisele alale.[1]

Tänaseni on säilinud Georg Witte Supelsalongi vannimaja Narva mnt 80, mille seisukord on avariiline.[2]

Eriti just tallinlaste seas muutus Kadrioru piirkond ligipääsetavaks ja nõutuks, kui 19. sajandi lõpul valmis hoburaudtee Viru väljakult (endine Vene turg) kuni Weizenbergi tänavani.[3]

Seoses külastajate arvu kasvuga tekkis vajadus ka järjest uute toitlustusasutuste ja kondiitriäride järele: restoran-kontserthall Akvaarium tiigi ääres; Livaadia või hilisem Kontsertaed luigetiigi idakaldal (1880. aastal); kohvik Eldorado (Weizenbergi ja J. Poska tänava nurgal). Samuti kerkisid mitmed restoran-võõrastemajad nagu Hotel de France või kaarja põhiplaani ja rikkaliku pitsdekooriga villa Bellevue, millest viimase aias sai alguse ka Tallinna esimene kuumaõhupallilend.[4][1]

Eelpoolnimetatud võõrastemajad või restoranid pole säilinud. Kuurortvillade kultuurile viitavad eri tasemel taastatud villa Koppelson, tuntud ka kui villa Patria (J. Poska 36), villa Favorita (Narva mnt 108) või villa Mon Repos (Narva mnt 92).

Pavillion de la Plage, Park, villa Mon Repos ja Esplanade[muuda | muuda lähteteksti]

Selle aegade jooksul mitut nime kandnud restoraniga käis kaasas teatav maine ja õhkkond, mis tuli kaasa ka kõrvalhoonesse ümberkolimisel. Kuna kõikide eri nimede taga olid alati samad omanikud, on oluline näidata asutuse algust villa kõrvalkrundil asunud majas J. Poska 38 kuni selle kolimiseni Narva mnt 92 majja.

Pavillon de la Plage[muuda | muuda lähteteksti]

Restoran Pavillon de la Plage ('liivaranna paviljon'; rahvasuus Pljaash) avati 1919. aastal kahekorruselises puumajas Liiva tänav 38 ja Narva mnt nurgal (praegune J. Poska 38). Majas olid ülemisel korrusel kabinetid ja numbritoad ning esimesel restoranisaal.[5]

Väljaandes Tallinna Teataja markeeris 31. mail 1919 selle avamist järgnev kuulutus:

Pavillon de la Plage. Kadriorus, Narva m ja Liiva uul. nurgal, villa 38/64

Laup.31.mail AWAMINE. Esimese klassi kook –Oma konditorei. Kammer-muusika.
Pühapäewadel ja awamisepäewal k. 8-6, õhtul k. 8–11, äripäewadel k. 7–11 õht
– Aed ja weranda on mere kaldal. –[6]

Restoranil oli probleeme avamiseks vajaliku loa saamisega. Nii avas Aleksandra Sadovskaja selle ikkagi, ehkki linnavalitsus oli avamistaotluse tagasi lükanud. Nimelt kahtlustati keelatud vägijookidega arveldamist. Omaniku tütar tegi uue katse restoran-kondiitriäri avada ja lubas linnaametnikele, et maksab 15 000 marga suurust trahterimaksu. Varsti restoran siiski suleti, sest kurdeti liigse lärmi, salaviinaga kaubitsemise ja lõbutüdrukute üle ning üldse oli see koht linna häbiplekk. Asutus oli aga inglise mereväeohvitseride külastatuim paik, mistõttu saadeti isegi kiri ülemjuhataja Laidonerile palvega koht uuesti avada, mis siiski teoks ei saanud.[7]

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Apsiti eestvedamisel avati 1919. aasta hilissuvel samas kohas (J. Poska 38 ja Narva mnt 92) restoran Park. Põhiomanik oli ikkagi perekond Sadovskid, kes plaanis söögikohta esinduslikku kabareed ja head restorani. Ka seekord käis kohaga kaasas teatav maine – valgekaartlaste pesitsuspaik, porduelu ja kindral Judenitši armee elamisloata liikmete peidukoht. Restorani ebaseaduslikud tegevused viisid karistusmaksudeni – 42 950 marga suurune trahterimaks, mida küll hiljem poole võrra vähendati. Asutuse pillav ja toretsev eluviis tõi endaga kaasa mitmeid üllatusreide miilitsa poolt, kes avastasid ebaseaduslikke paberosse, salaviina ja arvukaid prostitutsioonijuhtumeid. See viis omakorda koha sulgemiseni 1921. aasta keskel. Kuna otseselt omanikult restoraniõigusi ei olnud ära võetud, päästis Apsit koha täielikust kinnipanekust sellega, et kolis kõrvalkrundi hoonesse Narva mnt 68 villasse.[8]

Villa Mon Repos[muuda | muuda lähteteksti]

1921. aasta kevadeks oli aadressil Narva mnt 92 asuv maja tuntud kui Villa Mon Repos (prantsuse keeles 'minu puhkus'), kuhu perepea Sadovski tahtis luua esmaklassilise restorani ja korraldada kabareeõhtuid. Koha varasemast kehvast mainest hoolimata oli Mon Repos väga populaarne koht nii Tallinna koorekihi kui ka välismaalaste seas, kus peeti karnevale ja käisid esinemas kuulsad näitlejad, ooperilauljad.[9][10]

Villa intiimsest õhkkonnast ja meelelahutust pakkuvast meelelaadist rääkis välisministeeriumi ametnik Oskar Öpik 1922. aastal, mainides, et Mon Repose kabaree-etendusi sai vaadata mugavates tugitoolides.[11]

Koht oli sobilik ka esinduslikeks funktsioonideks, kuna 1922. aastal korraldati seal Prantsuse suursaadikutele vastuvõtt, millest võtsid osa ka riigikogu ja valitsuse liikmed.[12] Villa Mon Repose restorani peeti esmaklassiliseks, sest menüü eest vastutas meisterkokk Aleksander Paalberg. Ta oli õppinud Vene keisri õukonnas ning töötanud Peterburi Inglise klubi peakokana. Samuti tegutses Mon Reposes baarmenina Francesco del Dedici, kes olevat varem töötanud Londoni Savoys.[13][14]

Mõnda aega oli restoran (nagu mitmed teisedki) rahalistes raskustes ja ülemine korrus üüriti välja kasiinosaalide tarbeks.[15] 1922. aasta juulis tehti kasiinole haarang ja lühikest aega avatud koht suleti. 25. juuli 1922. aasta Postimehe uudis:

Tallinnas mängupõrgu tabatud.

Öösel wastu 23. juulit pani Tallinna kriminaal-politsei artistide klubis, mis asub restoraan Mon Repos peal, läbiotsimise toime, kus salkkond isikuid kaarte mängisid. Läbiotsimisel leiti kassast 68.000 m. puhast raha ja üle 900.000 mängu markides. Artistide klubi asutajateks on mõned Eesti ja Wene näitlejad, muu seas P. Pinna, H. Müller, tantsuõpetaja Leer, Aberthal, Aamann jne. Asartmängudega olewat algust tehtud umbes kuu aja eest, peale seda kui salkkond Vene-Prantsuse juute Tallinna jõudnud. Klubi rentnikuks oli wenelane Shishkin. Iga löödud kaarti summa pealt wõetud klubi heaks 9½ %, peale selle sissemineku maksu ja öösel peale kella 2 weel iseäralist maksu. Mõned mängijad on suuremad summad kaotanud, kuuldawasti keegi ärimees 15 miljoni ja teine 2 miljoni Eesti marka.[16]

Rahvusvahelise spionaaži urgas[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Pljaashi, Parki kui ka Mon Repose kohta räägiti ajakirjanduses, et need on varjatult Vene luurekeskused Tallinnas. Taoline lõdvemate reeglitega koht, kus käib palju välismaist rahvast ning alkohol paneb saladusi välja lobisema, olevat spioonidel ideaalne informatsiooni kogumise allikas. Teisel korrusel asunud mängupõrgu meelitas ka mitmeid poliitikuid ja diplomaate, kes jagasid hindamatuid informatsioonikilde. Seal olevat saanud ka Eestit poolvaljusti sõimata, ilma et keegi väga oleks pahandanud või karistust kaela saatnud.[17][18]

Esplanade[muuda | muuda lähteteksti]

Restoran taasavati 1. jaanuaril 1923 Esplanade nime all majas Narva mnt 92, kui Apsit oli restoranipidaja õigused müünud endisele Valga raudteejaama puhvetipidajale Heinrich Schiffile (pidas restorani välismaiste kaasomanikega).[19] Avamiskuulutuses oli mainitud, et endiselt on võimalik härra Paalbergi maitsvaid roogasid mekkida ning samuti pakutakse omamaa ja väljamaa veine ja likööre.[20]

Puuduvad täpsed andmed kaua seekord restoran lahti püsis, arvatavasti vähemalt 1923. aasta lõpuni (?). Teada on, et selle tase langes ja populaarsus vähenes, näiteks võis restoranis saada halvaks läinud toitu.[21]

Nõukogude periood ja hoone edasine käekäik[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude periood tõi kaasa mitmete meetmete ja nõuete karmistamise, mis mõjus laastavalt paljudele restoranidele ja lõbustusasutustele.[22] Seoses riigistamisega võeti hooneid nende omanikelt ja kujundati korteriteks, nii ka selle villa puhul, mis kuulus toitlustustrustile. 1966–1971 ehitati villa aeda ka Voldemar Herkeli projekti järgi tehtud kohvik Kadriorg (ka Must Luik). 1970.–1980. aastatel kuulutati villa hoone elamiskõlbmatuks, 1997. aastal läks see muinsuskaitse alla.[23]

2000. aastate alguses ostis maja firma NG Eesti (omanik Boris Ivanov), kes kavatses villa aias paikneva endise kohvikuhoone asemele ehitada elu- ja ärihoone. Kuigi arhitektuuriajaloolisest seisukohast on ka kohvikuhoone tähtis (nõukogude pärandit ei osatud 21. sajandi alguses tähtsustada), nõustus muinsuskaitseamet selle ümberehitamisega, tingimusel, et restaureeritakse ajalooline villa hoone. Seoses halvenevate majandusoludega jäi kogu protsess seisma. Omanikule saadeti korduvalt meeldetuletuskirju, kus oli juhitud tähelepanu mälestise väga halvale olukorrale ja nõuti sisse ka sunniraha. Omanik tellis 2010. aastal restaureerimistööd ettevõttelt Kuukaar OÜ ja 2016. aastal ettevõttelt 1Partner Ehitus OÜ. Restaureerimistööd tehti arhitekt Tiina Linna projekti põhjal.[23][24]

Uus restoran villa Mon Repos aastast 2016[muuda | muuda lähteteksti]

Villa Mon Repos pärast restaureerimist uue restorani õhtuvalguses, mis vitraažidest läbi kumab. 2016

Tippkokk Vladislav Djatšuk (töötanud restoranides Tchaikovsky ja Egoist) ostis ja asutas oma restorani villa Mon Reposesse. Kokk oli algusest peale villa taastamise ja restorani loomise juures – vastutas mõnede ehitustööde eest (köök ja paigutused), tegi eeltööd nagu teenindajate ning kokkade otsimine ja menüü koostamine. Villas on pärast taastamist kokku kolm kööki: esimesel ja teisel korrusel ning keldris, kus toimuvad ettevalmistustööd.

Uue restorani menüü koostamisel arvestati toiduvalikuga, mida pakuti samas villas 20. sajandil, kokk süüvis selleks mitmetesse ajaloolistesse retseptidesse ja taastati ka mõned eksootilised desserdid.

Restoran jaguneb kahe korruse vahel, millest esimesel on lihtsamate ja kiiremini valmivate toitude menüü. Teisel korrusel (Peakoka korrus) toimub ainult mõnel päeval nädalas peakoka degustatsiooniõhtu üllatusliku menüüga. Kolmanda korruse tornis on samuti võimalik eriliste tähtpäevade puhul einestada. Suvel on väljas einestamiseks avatud aed.[25]

Kõrgetasemelise restorani loomise ja mahuka töö eest tunnustasid kokkadest kolleegid V. Djatšukki aasta tegijana.[26]

Villas toimuvad ka mitmesugused üritused. Näiteks korraldati Eesti kuulsuste šampanjapidu, 2019. aastal lõi Hollandi florist Peter Boeijkens mitmest tuhandest lillest koopakujulise skulptuuri, mille kõrvale valmistas Mon Repose peakokk lilledest inspireeritud roogasid.[27]

Villa arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiplaan ja fassaad[muuda | muuda lähteteksti]

Palladionistliku fassaadikompositsiooniga villa on ehitatud rõhtpalkidest ja kaetud puitvoodriga. Historitsistlik villa, mis on paigutatud krohvitud kivisoklile, omab nii uusrenessansi kui ka uusgooti elemente.[28] Hoonel on kahel küljel fassaadist eenduv keskrisaliit. See eendub kahel korrusel, ülemisel korrusel on nii hoone põhja- kui ka lõunafassaadil malmivalust rinnatisega rõdu ja keskel reas kolm prantsuse akent. (20. sajandil oli keskmise akna asemel kaarja valgmikuga tiibuks.) Kõikide akende ülaosas on värviline vitraaž. Alumisel korrusel on keskel tiibuks kaarja valgmikuga, valgmiku katab värviline klaas. Uksest paremal ja vasakul pool paiknevad Prantsuse aknad (ülaosa mitmevärvilise klaasiga) ning aknaid ääristavad pilastrid. Nii ülemine kui ka alumine korrus jälgib kolmest akende või aken-uks-aken jaotust, tuues ehitisele sümmeetria. Alumisel korrusel on akende all kasutatud ka dekoorielemendina tahveldisi, mis loovad koos uksega ühtse harmoonia. Merepoolsel fassaadil on alumisel korrusel näha kaarjat hulknurkset verandat, mis moodustub akendest, need on liigendatud liistudega vertikaalselt kaheks või kolmeks, luues aknaristmikke. Nende akende all paiknevad tahveldised ja kogu veranda ulatuses vahepilastrid. Taoline ehituslahendus, mis kasutab pilastreid ja tahveldisi, oli tingitud sellest, et algselt toetusid ehitise mõlema poole rõdud valgetele sammastele, kuid veranda loomiseks ehitati alumised korrused kinnisteks.[29]

Hoone nurkades paiknevad nurkpilastrid, keskosa küljeseinal on Palladio aken (ka Veneetsia aken), täiustades esiküljel paiknevate elementide kolmest jaotuskorda. Keskrisaliidi katusealust kaunistab lihtne räästakarniis, plekist ehisrinnatis ja katuselt võib leida ka balustraadi neljanurksete balustritega. Balustrite peal asusid ka ehisvaasid. Villal on oktagonaalne torn karniisi ja väikse tornikiivriga, selle igal küljel uusgootilik bifoorne aken, mille ülemine osa on värvilisest klaasist. Kaheksatahulisest tornist avanes vaade nii merele kui ka restorani või kasiinosse saabuvatele külalistele. Hoonele annab kuurordi meeleolu ja kergust edasi hulknurkne veranda, terrass ja aed.[1]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Interjöörist oli ulatuslike kahjude tõttu väga vähe säilinud, restaureerimistööde käigus leiti, et seal oli puitparkett saalis, laes puitlaudis karniisidega, paeplaatidega põrand keldris ja paar puittreppi. Samuti olid lihtsad peegelvõlvid ja stukkrosett laes. Need viimased olid üldse suvitusvilladele väga omased elemendid. Veranda seinakonstruktsioonidest on näha, et saali ja verandasid eraldasid puidust täis- ja poolsambad.[30][29]

Kahe maailmasõja vahelisel ajal tehti hoones ka mitu ümberehitust: Herbert Johansoni projekti järgi rajati uus trepikoda ning 1925. aastal muudeti põhiplaani ja sissekäikude asukohta.[28]

Restaureerimine[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta – restaureerimistööde algus[muuda | muuda lähteteksti]

Villa Mon Repos enne restaureerimist, 2008

Hoone seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta esimeste restaureerimistööde teostajaks oli firma Kuukaar OÜ, võttes aluseks arhitekt Tiina Linna projekti. Restaureerimise alguseks oli ehitise seisukord väga halb, hoone seisis pikalt lagunenuna ja seal olid ka mõned tulekahjud. Ajaga olid kahjustada saanud puitkonstruktsioonid ja villa torn ning nõrgimaks kohaks olid veekahjustusi saanud hoone nurgapostid. Ehitise seisukorra tõttu toestati enne suuremate taastamistööde algust selle puitkonstruktsioonid ja peatati edasi laialdasem kahju.[29]

Restaureerimistööd[muuda | muuda lähteteksti]

Villa Mon Repos pärast esimest suuremat restaureerimist, 2014

Firma Kuukaar OÜ esimeste tööde hulka kuulusid seinapalkide ja vahelaetalade plommimine, mille jaoks võeti materjal Pärnu mnt 31 lagunevast apteegimajast. Välisvooder ja laudised olid säilinud, restaureerimist vajasid nurgapilastrid, akende piirdeliistud ja räästakarniisid. Üldiselt on detailid taastatud võimalikult originaalilähedaselt. Enne restaureerimistööde algust tehti värvisondaaž, mis näitas, et maja fassaad on aegade jooksul olnud enamasti kollakates või pruunikates toonides. Esialgses restaureerimisprojektis oli pakutud värvilahenduseks sügavrohelist või pruuni, kuid tellija soovil otsustati hallikasvalge koloriidi kasuks. Arvestades villa historitsitlikku laadi, võiski restauraatorite arvates hoonel selline värvigamma olla. Interjööris suudeti säilitada ja restaureerida piiretega sisetrepp ning korrastati ja parandati viltust tornitreppi oma algses kohas. Samuti muudeti katusekonstruktsiooni, et saaks tornitreppi kasutada.[29]

2016. aasta restaureerimine – interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

2016. aasta restaureerimise tegi 1Partner Ehitus OÜ, sisekujundusprojekti tegid Külli Salum ja Riina Harik (Saha In OÜ). Need restaureerimistööd keskendusid interjöörile ja siseviimistlusele. Enne renoveerimistööde algust olid ajaloolise väärtusega elementidest interjööris alles vaid mõned siseuksed, veranda laelaudis koos karniisidega, kaks sisetreppi, osa söögisaali parketti ja torni põrandalaudis. Sisekujundusprojekti järgi sai seinte värviks helebeežikas toon (pole ajalooline lahendus) ja esimese korruse saali paigaldati dekoratiivne laudislagi. Kuna enne restaureerimist olid säilinud ainult stukkrosett ja peegelvõlvid, puuduvad täpsed andmed algupärasest lae moest, kuid ajalooliselt võib leida taolistes villades laudislage.

Esimese korruse saalide põrandad kaeti tammepuidust laudisparketiga, originaalsest oli võimalik säilitada ainult üks ovaalne parketi osa, mis võis omal ajal orkestri paiknemist markeerida. Veranda seinakonstruktsioonist leitud fragmendi järgi tehti saali ja verandat eraldavad puidust neli pool- ja täissammast. Keldrikorrusel taastati mõned võlvitud ruumid. Villa fassaadi juures taastati dekoratiivne katuse plekist ehisrinnatis, vitraažklaasid torni ja veranda akendes. Taastati kõik aknad, kuid osad neist said lihtsama jaotuse, et vältida suuremamahulist ümbertegemist. Samuti renoveeriti rõdude piirded sepispiiretena, originaalsel hoonel olid need olnud malmivalust. Taastatud on ka katuse ehisvaasid. Seoses uue restorani rajamisega villasse tuli ehitada mõned moodsad trepid, et ühendada eri tiibasid.[30]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Vohli, Sirli (1989). "Kadrioru asustuse kujunemine" (PDF). Vaadatud 18.04.2020.
  2. "Georg Witte supelsalongi vannimaja, 1870.a." Muinsuskaitse register. Vaadatud 18.04.2020.
  3. Jaak Juske (22.07.2017). "Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Tallinna sakste esimesest supelasutusest". forte.delfi.ee. Vaadatud 18.04.2020.
  4. "VANAD FOTOD │ Möödunud aegade kõige põnevamad suvilad ja suvitusvillad". moodnekodu.ee. 16.07.2017. Vaadatud 17.04.2020.
  5. Robert Nerman (30.12.2005). "Kadrioru kuldajastu kohvikud ja restoranid". Vaadatud 18.04.2020.
  6. "Pavillon de la Plage". Tallinna Teataja. 31.05.1919. Vaadatud 17.04.2020.
  7. Hovi, Kalervo (2003), lk 54–55
  8. Hovi, Kalervo (2003), lk 56–58
  9. "Suur kewadine karnewaal". Päevaleht. 27.05.1921. Vaadatud 16.04.2020.
  10. Hovi, Kalervo (2003), lk 58–59
  11. Hovi, Kalervo (2003), lk 107
  12. "Prantsuse rahvasaadikud Tallinnas". Tulevik. 1.07.1922. Vaadatud 17.04.2020.
  13. "Ajalugu: Villa „Mon Repos"". Monrepos.ee. Vaadatud 18.04.2020.
  14. Hovi, Kalervo (2003), lk 86
  15. "Tallinna restoraanipidajad hinge waakumas". Esmaspäev. 18.09.1922. Vaadatud 18.04.2020.
  16. "Tallinnas mängupõrgu tabatud". Postimees. 25.07.1922. Vaadatud 18.04.2020.
  17. "„Mon Repos ja rahvusvaheline spionaash". Vaba Maa. 7.12.1922. Vaadatud 18.04.2020.
  18. Hovi, Kalervo (2003), lk 59
  19. Hovi, Kalervo (2003), lk 59
  20. "Esimeseklassi restoran „Esplanade"". Vaba Maa. 31.12.1922. Vaadatud 18.04.2020.
  21. Hovi, Kalervo (2003), lk 90
  22. Hovi, Kalervo (2003), lk 240–241
  23. 23,0 23,1 Alas, Askur (10.12.2008). "Tallinna isehävinevad majad, II OSA: Tragöödia Kadriorus". Eesti Ekspress. Vaadatud 18.04.2020.
  24. Tooming, Urmas (1.02.2011). "Villa Mon Repos ärkab uuele elule". Postimees. Vaadatud 18.04.2020.
  25. Kaasik, Ene (jaanuar 2017). "Vladislav Djatšuk: „Mon Repos – see ongi minu puhkus."" (PDF). Sommeljee. Vaadatud 18.04.2020.
  26. "Mon Repos – Kadriorus läheb põnevaks!". Flavours of Estonia. 14.01.2017. Vaadatud 18.04.2020.
  27. Saagim, Anu (8.11.2019). "Kadriorus avati sajandivanuses villas tuhandetest elus lilledest loodud skulptuur". Õhtuleht. Vaadatud 18.04.2020.
  28. 28,0 28,1 "Villa "Mon Repos", 19. saj". Muinsuskaitse register. Vaadatud 16.04.2020.
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 Vipper, Jaanus. (2012). "Villa Mon Repos". Muinsuskaitse aastaraamat 2011. Lk 37–38.
  30. 30,0 30,1 Aava, Timo (2017). "Villa Mon Repos interjöörid". Muinsuskaitse aastaraamat 2016. Lk 29–30.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hovi, Kalervo (2003). Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918–1940. Tallinn: Varrak.