Vladimir Aleksandrovitš
Suurvürst Vladimir Aleksandrovitš (Владимир Александрович, 22. aprill (10. aprill vkj) 1847 Peterburi – 17. veebruar (4. veebruar vkj) 1909 Peterburi) oli Venemaa suurvürst, Aleksander II kolmas poeg.
1886. aasta juunis tegi suurvürst Vladimir, keisri ülesandel ringsõidu Baltimail ja külastas seoses sellega Pärnut, Kuressaaret, Liibavit, Võnnut, Riiat, Tartut, Paidet ja teisi linnu.[1]
Tema adjutandiks oli kaardiväe polkovnik Erich Gerhard von Pistohlkors (1853–1935), kelle abikaasast Olga Valerianovnast (1865–1929) sai 1902 Vladimir Aleksandrovitši venna, suurvürsti Pavel Aleksandrovitši (1860–1919) teine abikaasa.[2]
Vladimir Aleksandrovitš lasi Peterburi rajada Vladimiri palee.
Ta pidas tähtsaid ametikohti sõjaväes. Olles kaardiväe ja Peterburi sõjaväeringkonna ülemjuhataja, andis ta 9. jaanuaril 1905 ajaloolise käsu tulistada rahvast, kes oli kogunenud Talvepalee juurde, et anda tsaarile üle palvekiri. Seda tulistamist nimetati veriseks pühapäevaks ja see vallandas 1905. aasta revolutsiooni.
Sama aasta oktoobris läks Vladimir Aleksandrovitš erru, põhjuseks tema vanima poja Kirilli skandaalne abielu.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Suurvürst Vladimir Aleksandrovitš oli abielus Mecklenburg-Schwerini printsessi Mariega (1854–1920), keda hakati nimetama Maria Pavlovnaks. Abielust sündis viis last:
- Aleksandr (1875–1877),
- Kirill Vladimirovitš (1876–1938),
- Boriss Vladimirovitš (1877–1943),
- Andrei Vladimirovitš (1879–1956),
- Jelena Vladimirovna (1882–1957).
Vladimiri vanema venna Aleksander III suguvõsa hukati Oktoobrirevolutsiooni ja sellele järgnenud sündmuste käigus täielikult. Sellepärast pärinevad Venemaa keisritrooni nõudlejad eksiilis kõik Vladimir Aleksandrovitšist.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- К. Случевскій. По Сѣверу Россіи. Т. III. БАЛТІЙСКАЯ СТОРОНА. ПУТЕШЕСТВІЯ Ихъ ИМПЕРАТОРСКИХЪ Высочествъ Великаго Князя ВЛАДИМІРА АЛЕКСАНДРОВИЧА и Великой Княгини Маріи Павловны въ 1886 и 1887 гг. Съ картою пути. С.-ПЕТЕРБУРГЪ. Типографія Эдуарда Гоппе. 1888. ([1])