Johannes Kappel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Johannes Kappel (2. juuli 1855 Rapla1. juuni 1907 Württemberg) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist.

Kappel oli Eesti üks esimesi professionaalseid muusikuid.

Ta õppis Peterburi konservatooriumis orelit professor Louis Homiliuse klassis ja kompositsiooni professor Julius Johannseni klassis, lõpetas konservatooriumi 1881. aastal. Peale seda asus tööle Peterburi Hollandi kiriku organistina, töötades selles ametis elu lõpuni. Võttis osa Peterburi eesi seltside tegeusest. Käis Eestis juhatamas III, IV, V ja VI üldlaulupidu.[1]

Heliloojana on ta kirjutanud ligi viiskümmend koorilaulu ja kolm kantaati. Tema tuntumad koolilaulud on "Armukese ootel", "Kallis Mari", "Lauliku lapsepõlv", "ma teretan sind, hommik", "Oleksin laululind", "Rändaja rõõm", "Võõrsil". Tema kantaadid olid Eesti esimesteks muusikalisteks suurvormideks, neist tuntuim on 1892. aastal Mihkel Veske tekstile kirjutatud "Päikesele".[1]

Ta koostas ka laulukogumikke:

  • "Kooli laulmise raamat" (1900)
  • "Muusika algõpetus" (1903)

Tema nime kannab tänav Tallinnas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Nõukogude Eesti muusika. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]