Mine sisu juurde

Jaffa ja Ashkeloni krahvkond

Allikas: Vikipeedia

Jaffa ja Ashkeloni krahvkond (prantsuse keeles Comté de Jaffa et d'Ascalon), a-ni 1153 Jaffa krahvkond oli ristisõdijate Jeruusalemma ladina kuningriigi läänivaldus. 13. sajandi juristi Ibelini Jeani (1215–1266) hinnangul oli krahvkond üks Jeruusalemma kuningriigi neljast olulisemast valdusest.

Jaffa langes ristisõdijate kätte Esimeses ristisõjas. 1100. aastal lasi seda kindlustada Bouilloni Godefroy. Jaffale esitas nõudmise Jeruusalemma esimene ladina patriarh Pisa Daimbert, kuid tema püüdlused jäid viljatuks. Nii jäi see kuninglikuks valduseks kuni aastani 1110, mil see anti Puiset’ Hugues´le. Tema poeg Hugues II pidas vandenõu Jeruusalemma kuninga Foulques’i vastu ja tema krahvkond konfiskeeriti. Pärast mässu jagati Jaffa väiksemateks valdusteks ja sellest sai kuninglik domeen.

1151. aastal anti see apanaažina kuningas Foulques’i noorimale pojale Amauryle. Tema vanem vend Baudouin vallutas 1153. aastal Ashkeloni ja see liideti tema venna valdustega; edaspidi oli krahvkond tuntud kui Jaffa ja Ashkeloni krahvkond. Järgnevalt oli krahvkond Jeruusalemma kuningliku perekonnaga seotud isikute käes.

Pärast Hattini lahingut 1187. aastal hõivas Jaffa Egiptuse sultan Salah ad-Din, kuid Inglise kuningal Richard I Lõvisüdamel õnnestus see 1191. aastal tagasi vallutada. Krahvkond oli järgnevalt Lusignani, Brienne’i ja Ibelini suguvõsa käes.

1268. aastal vallutas Jaffa linna ja krahvkonna Egiptuse sultan Baibars. Kaks aastat hiljem purustas ta täielikult Ashkeloni. Jaffa ja Ashkeloni titulaarkrahvi tiitel oli käibel veel 19. sajandi alguses.

Jaffa ja Ashkeloni krahvid olid otseses vasallisuhetes Jeruusalemma kuningaga, kuid neil oli ka endal allvasalle. 12. sajandi keskpaigas olid kõik need senjööriad Ibelini suguvõsa valduses.

Jaffa võimukandjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Jaffa krahvid

[muuda | muuda lähteteksti]

Jaffa ja Ashkeloni krahvid

[muuda | muuda lähteteksti]