Pisa vabariik

Allikas: Vikipeedia
Pisa vabariik
Repubblica di Pisa
11. sajand–1406
Flag of the Republic of Pisa.svg Shield of the Republic of Pisa.svg
Pisa vabariigi lipp Pisa vabariigi vapp
Pisa Map XI century b.C..jpg
11. sajandi Pisat kujutav kaart
Valitsusvorm Vabariik
Pealinn Pisa
Ajalugu
 –Rajamine
 –Riigi lõpp

11. sajand
1406
Peamised keeled Toscana murre, ladina keel, itaalia keel
Eelnev riik Itaalia kuningriik
Toscana mark
Järgnev riik Firenze vabariik
Pisa toomkirik ehitati vabariigi õitseajal (11. ja 12. sajand) ja seda finantseeriti aastal 1087 toime pandud Mahdia rüüstamise röövsaagiga.
Pisa vabariigi kaubanduslik ja territoriaalne laienemine (12. sajand) - kaubateed, kolooniad ja laod.
Pisa meresadama Porto Pisano reljeef Pisa tornil.

Pisa vabariik oli 10. ja 11. sajandil eksisteerinud de facto sõltumatu riik, mille keskuseks oli Toscana linn Pisa. Riigist sai majanduslik tugev riik ja kaubanduse keskus, mille kaupmehed domineerisid Vahemere ja Itaalia kaubandust sajandi vältel enne kui Genova vabariik nad ületas ja kõrvale tõrjus. Pisa võim mõjuka mereriigina hakkas tõusma ja saavutas ka oma tipu 11. sajandil, mil riik omandas oma traditsioonilise kuulsuse ühena neljast Itaalia peamisest ajaloolisest nn "merevabariigist".

Tõus võimule[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgkeskajal kasvas linn väga oluliseks kaubandus- ja merenduskeskuseks ja kontrollis märkimisväärset Vahemere kauba- ja sõjalaevastikku. Pisa laiendas oma mõju aastal 1005, mil rüüstati Reggio Calabriat. Pisa oli Vahemere kontrollimise üle pidevas konfliktis saratseenidega. Koostöös Genovaga suudeti aastal 1016 Sardiinia vallutada, alistades seejuures saratseenide juhi Mujāhid al-‘Āmirī (Mogehid). See võit andis Pisale ülemvõimu Türreeni merel. Kui Pisa pärastpoole Genova Sardiiniast välja ajas, sündis kahe mereriigi vahel uus konflikt ja võistlemine. Vahemikus 1030 ja 1035 suutis Pisa Sitsiilia emiraadis alistada rea võistlevaid linnasid ja vallutada Aafrika põhjaosas asunud Kartaago. Aastatel 1051 kuni 1052 suutis admiral Jacopo Ciurini vallutada Korsika, kutsudes esile täiendava Genova poolse pahameele. Aastal 1063 tegid pisalased normannist Sitsiilia krahvile Roger I'le, kes kavandas Sitsiilia vallutamist (mis kestis rohkem kui kolm aastakümmet), ettepaneku rünnata koos Palermot. Muude kohustuste tõttu Roger I keeldus ja ilma maismaatoeta Pisa rünnak Palermo vastu nurjus.

Aastal 1060 pidas Pisa oma esimese lahingu Genova vastu ja nende võit aitas kindlustada Pisa positsiooni Vahemerel. Paavst Gregorius VII tunnustas aastal 1077 uusi "mereseadusi ja -kombeid", mille oli määranud just Pisa ja Saksa-Rooma riigi keiser Heinrich IV andis neile õiguse nimetada nende endi konsulid, keda nõustas vanemate nõukogu. Tegemist oli lihtsalt tollase olukorra kinnitusega, kuna sel ajal oli Toscana markii (Pisa nominaalne feodaalne suverään) juba võimult kõrvale tõrjutud. Aastal 1088 rüüstas Pisa Ziridi dünastiale kuulunud Mahdia linna tänapäeva Tuneesia aladel. Neli aastat hiljem aitasid Pisa ja Genova laevad Kastiilia kuningal Alfonso VI'l vabadusvõitleja El Cid Valenciast välja ajada. Aastal 1092 määras paavst Urbanus II Pisale ülemvõimu Korsika ja Sardiinia saarte üle ja ülendas Pisa piiskopkonna peapiiskopkonna staatusse.

Pisa ja ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesest ristisõjast võttis osa 120 laevast koosnev Pisa laevastik ja Pisa vägedest oli eriti kasu aastal 1099 toimunud Jeruusalemma piiramisel. Teel Pühale maale ei jätnud Pisa laevad kasutamata võimalust rüüstata mitmeid Bütsantsi valduses olevaid saari. Pisa ristisõdijaid juhtis nende peapiiskop Dagobert, kellest hiljem sai Jeruusalemma ladina patriarh.

Pisa ja teised "merevabariigid" kasutasid ristisõda ära selleks, et rajada idapoolsetele Süüria, Liibanoni ja Palestina rannikualadele oma kauplemispunkte ja kolooniaid. Eriti rajasid Pisa ristisõdijad kolooniaid järgmistesse piirkondadesse: Antiookia vürstiriik, Akko, Yafo, Tripoli krahvkond, Şūr ja Latakia. Lisaks rajasid nad ka territoriaalseid valdusi Jeruusalemma ja Kaisareasse ning täiendavaid väiksemaid kolooniaid (vähesema autonoomiaga) veel Kairosse, Aleksandriasse ja loomulikult Konstantinoopolisse, kus Bütsantsi keiser Alexios I tagas neile erilised sildumis- ja kauplemisõigused. Kõigis neis linnades tagati pisalastele privileege ja vabadus maksude tasumisest, kuid nad pidid rünnaku korral panustama nende kaitsmisse. 12. sajandiks oli Konstantinoopoli idaosas asunud Pisa kvartal kasvanud 1000 elanikuni. Mõneks selle sajandi aastaks oli Pisa Bütsantsi kõige silmapaistvam kaubanduslik ja sõjaline liitlane, ületades selles ka Veneetsia vabariiki ennast.

Kuigi paavst Gregorius VII oli aastal 1085 andnud Pisale Vahemere lääneosas süseräänsuse Baleaari saarte üle[1] ja kuigi Pisa kaupmehed olid ühed aastatel 1113 kuni 1115 toimunud Baleaaride ekspeditsiooni algatajad, ei õnnestunud neil sealset islami taifat püsivalt välja tõrjuda.

Langus[muuda | muuda lähteteksti]

Pisa kui rahvusvahelise tähtsusega jõud hävitati alatiseks peale tema laevastiku hävitavat kaotust aastal 1284 Genova vastu peetud Meloria lahingus. Selles lahingus hävitati enamus Pisa galeeridest ja paljud Pisa meremehed võeti vangi. Aastal 1290 Genova laevade poolt ette võetud rünnak Pisa riigi peamise meresadama Porto Pisano vastu määras sõltumatu Pisa vabariigi saatuse.

Moodustades peale aastat 1399 osa Gabriele Maria Visconti omandiõigusest, müüdi Pisa seejärel aastal 1402 Firenze vabariigile. Peale verist ja kasutut vastupanu allutati omavalitsus viimaks aastal 1406.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Charles Julian Bishko. "The Spanish and Portuguese Reconquest, 1095–1492", "A History of the Crusades, Vol. 3: The Fourteenth and Fifteenth Centuries", ed. Harry W. Hazard (Madison: University of Wisconsin Press), 405. (1975).
  • Norwich, John Julius. "The Normans in the South 1016-1130". Longmans: London, 1967.