Palestiina (piirkond)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Palestiina (ajalooline))
Jump to navigation Jump to search
Palestiina 2. sajandil eKr

Palestiina on ajalooline piirkond Lääne-Aasias Vahemerest Jordani jõeni.

Piirkonna nimetuste hulgas on ka Püha maa, Jordani Läänekallas ja Kaanan.

Ajalooline Palestiina piirkond Lähis-Idas piirneb läänes Vahemere, idas Jordani jõe, Surnumere ja Wādī ʻArabaga, territoorium umbes 26 000 km². See on peamiselt mägine lähistroopilise kliimaga ala (idaosas kõrb), mida asustavad juudid ja araablased.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Palestiina on maakera vanimaid põllundus- ja karjanduspiirkondi, kust on leitud rohkesti mesoliitikumi (Natufi kultuur), neoliitikumi (Jeeriko) ja eneoliitikumi aegseid asulakohti.

3. ja 2. aastatuhandel eKr elasid Palestiinas valdavalt läänesemiidi hõimud (Kaananis), kes rajasid linnriike, ülevõimu saavutamise pärast Palestiinas võistlesid Egiptus ja Mesopotaamia riigid.

18. sajandil eKr vallutasid Palestiina hüksoslased, 16.13. sajandil allus ta Egiptuse ülevõimule. 13. sajandil eKr tungisid Palestiinasse iisraellased ning vallutasid maa 12. ja 11. sajand eKr, võideldes kaananlaste, vilistite ja paljude teiste hõimudega.

Palestiina umbes aastal 1020 eKr, George Adam Smithi 1915. aasta atlase järgi (Atlas of the Historical Geography of the Holy Land)

Ühendatud Iisraeli kuningriik jagunes pärast Saalomoni surma umbes 926 eKr kaheks: Iisraeliks, mille 722 (või 721) eKr hävitas Assüüria, ja Juuda riigiks, mis 586 eKr langes Babüloonia võimu alla.

Aastast 539 eKr oli Palestiina Ahhemeniidide riigi valduses, 332 eKr vallutas maa Makedoonia Aleksander Suur, seejärel kuulus ta Egiptuse Ptolemaiostele ja aastast 198 eKr Süüria Seleukiididele.

Aastatel 166160 eKr toimunud juutide Seleukiidide vägivaldse helleniseerimispoliitika vastase Makabeide ülestõusu tulemusel 142 eKr Palestiina vabanes ja võimule tuli Makabeide dünastia, mis valitses Palestiinat aastani 37 eKr.

63 eKr allutas Pompeius Palestiina Roomale. 374 eKr valitses suuremat osa Palestiinat Roomast sõltuv Herodes Suur. 6. aastal muudeti Palestiina Rooma provintsiks (Juudamaa).

1. sajandil tekkis Palestiinas kristlus. Pärast Juudi sõda (6673) kaotas Rooma keisririik juutide poliitilise autonoomia. Bar-Kohba ülestõusu (132135) mahasurumise järel keelati juutidel Jeruusalemmas elada, nad hajutati üle kogu Rooma riigi, Juudamaa nimi asendati ametlikult Palestiinaga.

395. aastal läks Palestiina Bütsantsi valdusse ning Bütsantsi-Araabia sõjas 630. aastatel kaotas Bütsants Süüria ja Egiptuse. Järgneva 50 aasta jooksul sooritasid Umaijaadide kalifaadi (661–750) väed korduvaid reide Bütsantsi halduses olevasse Väike-Aasiasse, piirasid kaks korda Konstantinoopolit ja vallutasid Aafrika asehaldurkonna (eksarhaadi). 634–638 vallutasid Palestiina araablased ning Palestiinast sai Kalifaadi provints, tema põhiliselt kristlik semiitidest rahvastik võttis aja jooksul omaks araabia keele, suur osa ka islami usu. Palestiina (eriti Jeruusalemm) muutus 3 usundi (judaismi, kristluse ja islami) pühaks paigaks.

1099. aastal vallutasid Palestiina ristisõdijad ning moodustasid Jeruusalemma kuningriigi, ristisõdijate võitlus Egiptuse Ajubiididega ja mamelukkidega lõppes ristisõdijate väljatõrjumisega 1291. aastal Lähis-Idast.

Aastatel 1516–1918 kuulus Palestiina Osmanite riigile. 19. sajandi viimasel veerandil Sionistliku liikumise (sionism) mõjul hakkasid juudid Euroopast Palestiinasse rändama.

Palestiina ja Transjordani alad Briti mandaadi all

Esimeses maailmasõjas vallutas Briti väed 1917–1918 Osmanite riigilt kogu Palestiina, novembris 1917 teavitas Briti valitsus nn Balfouri deklaratsiooniga kavatsusest soodustada Palestiinas juutide rahvusliku kodu asutamist. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet. San Remo konverentsi otsusega (1920) tegi Palestiinast Suurbritannia mandaatterritooriumi (Rahvasteliit kinnitas Suurbritannia mandaadi 1922).

Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk u 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939. 1939. aastal otsustasid Britid piirata juutide sisserännet ja maaoste. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt USA valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.

1947. aasta 29. novembril otsustas ÜRO Peaassamblee jaotada Palestiina juutide ja araablaste riigiks, säilitada nende riikide majanduslik liit ja eraldada Jeruusalemm omaette rahvusvaheliseks üksuseks. 1948. aasta 14. mail, päev enne Briti mandaadi lõppu, kuulutasid juudi organisatsioonid asutatuks Iisraeli riigi. Sellele vahetult järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas hõivas Iisrael umbes 6700 km² araablastele määratud Palestiina osast. Palestiina ülejäänud osa liideti Jordaaniaga. Palestiina araablaste vastupanurühmad ühinesid Palestiina Vabastusorganisatsiooniks, mis on juhtis võitlust Palestiina araabia riigi rajamise eest.

1967. aasta Kuuepäevase sõja ja 1973. aasta nn Oktoobri- ehk Yom Kippuri sõja tulemusena kehtestas Iisrael kontrolli kogu Palestiina üle.

1988 kuulutas Palestiina end iseseisvaks, 1993. aastal lepiti Oslos kokku, et Iisraeli vägi lahkub Gazast ja Läänekaldalt ning luuakse Palestiina Omavalitsus. 2005. aastal tõi Iisrael oma väe Gaza piirkonnast välja. 2006. aastal tuli võimule Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel võitnud Hamas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Dome In Jerusalem, The Capital City Of State Of Palestine
Palestine recognition only.svg

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]