Hiina ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Hiina praegused piirid ja territooriumi muutused läbi ajaloo.
History of China.png

HIINA AJALUGU

VANAAEG
3 monarhi ja 5 keisrit
Xia dünastia 2070–1600 eKr
Shangi dünastia 1600–1046 eKr
Zhou dünastia 1122–256 eKr
  Lääne Zhou
  Ida Zhou
    Kevadete-sügisete ajastu
    Sõdivate riikide ajastu
KEISRIRIIGI AEG
Qini dünastia 221 eKr–206 eKr
Hani dünastia 206 eKr–220 pKr
  Lääne Hani
  Xini dünastia
  Ida Hani
Kolm kuningriiki 220–280 pKr
  Wei, Shu & Wu
Jini dünastia 265–420 pKr
  Lääne Jin
  Ida Jin 16 kuningriiki
304–439 pKr
Lõuna ja põhja dünastiad 420–589 pKr
Sui dünastia 581–619 pKr
Tangi dünastia 618–907 pKr
5 dünastiat &
10 kuningriiki

907–960 pKr
Liao dünastia
907–1125 pKr
Songi dünastia
960–1279 pKr
  Põhja Song Lääne Xia
  Lõuna Song Jin dünastia
Yuani dünastia 1271–1368 pKr
Mingi dünastia 1368–1644 pKr
Qingi dünastia 1644–1911
UUSAEG
Hiina Vabariik 1911–1949
Hiina
Rahvavabariik
1949–

Hiina Vabariik
(Taiwanil)


Hiina ajalugu
Hiina dünastiad
Hiina sõjaajalugu
Hiina kunsti ajalugu
Hiina tehnika ja teaduse ajalugu
Hiina hariduse ajalugu


Hiina tsivilisatsioon tekkis erinevates piirkondlikes keskustes Huanghe jõe ja Jangtse jõe orgudes neoliitikumi ajastul. Traditsiooniliselt peetakse hiina tsivilisatsiooni hälliks Huanghe jõge. Hiina kirjalik ajalugu algas Shangi dünastiaga (u 1700 – u 1046 eKr). [1] Shangi dünastia ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanimaks vanuseks on radiosüsiniku meetodil dateeritud 1500 eKr. [2] Hiina kultuuri, kirjanduse ja filosoofia alused arenesid välja Zhou dünastia (1045–256 eKr) ajal. Ajaarvamise järjepidev kirjalik dateerimine algas Zhou dünastia ajal 841 eKr.


Esiaeg (Muinas Hiina)[muuda | muuda lähteteksti]

Paleoliitikum[muuda | muuda lähteteksti]

Leiukohad Hiina paleoliitikumist

Xiaochangliangi leiukohast leitud Homo erectus’e valmistatud kivist tööriistade vanuseks on hinnatud 1,36 miljonit aastat. [3] Xihoudu leiukohas on leitud vanimad tõendid tule kasutuse kohta 1,27 miljonit aastat tagasi. [4] Enim omal ajal tuntuks saanud Homo erectuse leiuks on 1923–1927 leitud Pekingi inimene.

Nüüdisinimese homo sapiensi toodud tulekasutusega seotud kultuur võis levida Hiinas 72–44 tt. Selle jälgi on leitud Altaist Kara Bomist (72 tt). Hiina aladelt on selle varajasemad jälgi leitud Sise Mongooliast (40,7 tt). Põhja-Hiinas Shuidonggonini leiupaiga paleliitilise kultuuri vältuseks oli 29,5–23,8 tt. [5] [6]

Umbes 22 tt on jälgi Xiachuanini kultuurist Shanxi provintsis (mikroliidid). Kolm Liyuzui koopast Liuzhoust, Guangxi provintsist, leitud potikildu on dateeritud 18,5 ja 21 tt. [7]

Neoliitikum[muuda | muuda lähteteksti]

Leiukohad Hiina neoliitikumist

Vanaaeg (Vana Hiina) ehk keisririigieelne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Mütoloogiline ajastu (u 3500 – u 2000 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Mütoloogilisel Xia dünastia eelsel perioodil olevat Hiinat valitsenud kolm monarhi ja viis keisrit [8]. Nendega, enam mütoloogiliste valitsejate ja kultuuriloojatega, seotud ajavahemikuks oli umbes 3500 eKr kuni 2000 eKr [9]. Esimesele neist, Fu Xile, omistatakse ka hiina hieroglüüfkirja ja guade loomine.

Xia dünastia (u 2100 – u 1600 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Xia dünastia (hiina 夏朝, Xiàcháo) oli Hiina esimene ajalooliselt dokumenteeritud dünastia. Valitses umbes aastatel 2070–1600 eKr.

Xia dünastia rajas mütoloogiline keiser Yu Suur.

Shangi ja Yini dünastia (u 1700–1046 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Shangi dünastia (商朝) oli Vana-Hiina teine dünastia. Selleaegset Hiina riiki nimetatakse Shangi riigiks. Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi. [1] Sellest ajajärgust on leitud kokku üle 150 000 ennustusluu. Vanemate sellest ajast pärinevate vanas hieroglüüfkirjas olevate ennustusluude vanuseks on dateeritud 1500 eKr. [2] Eriti hästi tuntakse hilisemat Yini (殷) ajastut. Kokku on teada 30 kuninga nimed 17 põlvkonnast. Kõiki neid nimesid on kohatud Yinxu oraakliluudel, mistõttu enamik ajaloolasi usub, et need kuningad on tõesti olemas olnud.

14. sajandi algul rajas Shangide kuningas Pangeng Huani jõe äärde oma Yini nimelise pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi dünastia kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks.

Zhou dünastia (1066–256 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Zhou riik

Chunqiu ehk kevadete-sügisete ajastu (722–476 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Zhanguo ehk sõdivate riikide ajastu (476–221 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdivate riikide ajastu ehk võitlevate riikide aeg (lihtsustatud kirjas 战国时代 (Zhànguó Shídài) oli periood aastast 475 eKr kuni aastani 221 eKr. Songi dünastia aegne ajalooraamat Zizhi Tongjian paigutab ajastu alguse aastasse 403 eKr. Tegemist oli segase ajaga, kui Ida-Zhou dünastia kuningas oli täielikult autoriteedi kaotanud ja kohalikud vürstid hakkasid end kuningateks nimetama. Ida-Zhou dünastia alguses olnud 150 vasallriigist oli ajajärgu alguseks saanud umbes 16 niisugust vürstiriiki. Peale selle olid veel tolleaegses poliitikas oma osa mänginud rändrahvad põhjas ja hõimud läänes. Perioodi keskpaiku jäi alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluseks võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega algas Hiinas keisridünastiate ajastu.

Jätkusid eelmisel ajastul alanud suured muutused. Hüljati vanu traditsioone ja kerkis esile uusi ideid. Riikidevaheline konkurents parema tehnoloogia, halduse ja ideede pärast koos raua ja rauast tööriistade levikuga tõid uue külluse ning kaubanduse ja linnastumise seninähtamatu arengutaseme. Paljud tänapäeva Hiina linnad tekkisid tol ajal. Koos sellega puhkes õitsele täiesti uus kultuur, milles arenesid välja omanäoline filosoofia, kirjandus ja teadus.

Keisririigi aeg (221 eKr – 1911 pKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane keisririigi aeg (221 eKr – 907 pKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Qini dünastia (221–206 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Qini dünastia, Qini riik
Keisririik aastal 210 eKr.

Qini dünastia valitses aastail 221–206 eKr ja selle rajas 221 eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng (Yíng Zhèng), kes kuulutas end keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta. Valitsemises lähtus Shi Huangdi legistlikust ideoloogiast. Pealinnaks oli Xianyang (kaasaegse Xi'ani lähistel). Shi Huangdi on tuntud ka konfutsionistlike raamatute põletamise ja õpetlaste matmise poolest. Dünastia ajal alustati Hiina Suure müüri ehitamist. Oluliseks oli pärast eelnenud killustust ja sõdasid keskse valitsemise sisseseadmine, seadustike ühitamine, ühtsete mõõtude sisseviimine ning kirja ühtlustamine ja arendamine. Elujõulise kauplemise edendamiseks kogu impeeriumi ulatuses tuli isegi vankrite telgede pikkused ühtlustada. [10]

Pärast esimese keisri Shi Huangdi surma 210. aastal eKr puhkes kodusõda. Keisri järglane Er Shi valitses vaid kolm aastat, kuni Qini keisririik kokku varises. Qini keisririiki peetakse esimeseks varatotalitaarseks riigiks. [11]

Shi Huangdi surma järel lagunes Qini keisririik 18 kuningriigiks. Järgnenud sõdaderohket aega Hani dünastia alguseni nimetatakse Chu ja Hani vastasseisuks (楚汉战争, chǔhànzhànzhēngэн). Sellel ajal oli ülekaalus Chu (楚) dünastia 209 – 202 eKr) võim.

Hani dünastia (202 eKr– 220 pKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hani dünastia

Kolme riigi ehk kolmevalitsuse ajastu (220–280)[muuda | muuda lähteteksti]

Kolme riiki 262. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Kolme riigi ajastu, Killustatuse ajastu (265–618)

Wei (220–265) ja Jini ajastu (265–420)[muuda | muuda lähteteksti]

Wu Hu ajastu (304–439)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna ja põhja dünastiad (420–589)[muuda | muuda lähteteksti]

Sui dünastia (589–618)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sui dünastia

Tangi dünastia (618–907)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tangi dünastia

Hiline keisririigi aeg (907–1911)[muuda | muuda lähteteksti]

Viie dünastia (ja kümne kuningriigi) ajastu (907–960)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viie dünastia ajastu

Songi dünastia (ning Liao, Jini ja Lääne Xia dünastiad) (960–1234)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Songi dünastia

Yuani ehk mongolite dünastia (1271–1368)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite riik#Ugedei vallutused, Yuani dünastia

Mingi dünastia (1368–1644)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mingi dünastia

Qingi ehk mandžude dünastia (1644–1911)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Qingi dünastia
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene oopiumisõda (1839–1842), Nanjingi leping, Hongkong, Teine oopiumisõda (1856–1860).
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Hiina-Jaapani sõda (1894–1895), mille järel Jaapan annekteeris Formoosa (Taiwani) saare
Next.svg Pikemalt artiklis Bokserite ülestõus (1899–1901), välismaalaste vastu suunatud bokserite ülestõus

Uusaeg ehk keisririigijärgne aeg (1911– )[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina Vabariik (1911–1949)[muuda | muuda lähteteksti]

1911. aastal alanud Mandžu ehk Qingi dünastia vastase Xinhai revolutsiooni tulemusel 1912. aastal kukutati Hiina viimane keiser Pu Yi, Qingi dünastiast ja kuulutati välja vabariik. Sun Yatsen asutas Guomindangi (Rahvuslik Rahvapartei).

Next.svg Pikemalt artiklis Hiina Vabariik, Hiina Vabariik (1912–1949)

Aastatel 1916–1926 toimunud sõdade käigus lagunes riik rivaalitsevate militaristlike grupeeringute vahel sisuliselt iseseisvateks piirkondadeks. 1917. aastal astus Hiina Antanti poolel Esimesse maailmasõtta. 1921. aastal asutati Hiina Kommunistlik Partei.

Aastatel 19261928 taastas Guomindangi liider Jiang Jieshi Põhjaretke käigus riigi ühtsuse ja pani aluse ühepartilisele diktatuurile.

Hiina Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mandžuuria, Shandong, Mandžuuria kriis 1931, Mandžukuo
Next.svg Pikemalt artiklis Vahejuhtum Marco Polo sillal, Teine Hiina-Jaapani sõda, Nanjingi veresaun

Hiina Rahvavabariik ja Taiwani Hiina Vabariik (1949– )[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aastal Teise maailmasõja lõpul vallutas NSV Liit jaapanlastelt Mandžuuria, Kirde-Hiinas ja andis selle üle kommunistidele. Aastatel 1946–1949 toimus Hiina kodusõda Guomindangi ja Kommunistliku Partei vahel, mille lõpu järel 1949. aasta 1. oktoobril kuulutati Pekingis välja Hiina Rahvavabariik ja riik lõhestus kaheks osaks. 1946. aastal alanud Hiina kodusõjas said Mao Zedongi juhitud kommunistid sõjalist ja majanduslikku abi NSV Liidult, Jiang Jieshi Guomindang omakorda USA-lt. Vaatamata USA abile ei suudetud peatada kommunistide edasitungi Lõuna-Hiina suunal ning Guomindangi vägede riismed ja Hiina Vabariigi keskvalitsus olid sunnitud 1949. aastal põgenema Taiwani saarele.

Next.svg Pikemalt artiklis Mao Zedong, Hiina kodusõda (1946–1949)
Next.svg Pikemalt artiklis Hiina Rahvavabariik, Hiina Vabariik ehk Taiwan

Hiina Rahvavabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina Kommunistlik Partei (HKP) kujundas ligi 500 miljoni inimesega riigis välja NSV Liidu eeskujudele tugineva kommunistliku diktatuuri. Kogu võimutäius riigis ja parteis kuulus kuni 1976 Hiina Kommunistliku Partei esimehele Mao Zedongile (18931976). Riigis likvideeriti eraettevõtlus (era- ja välisettevõtete „vabatahtlik” riigistamine), 1950. aastate alguses kollektiviseeriti põllumajandus (kooperatiivid ja kolhoosid) ning alustati üliindustrialiseerimist eelisarendades rasketööstust.

1950. aastal okupeeris Hiina Tiibeti, mis alates 1913 oli olnud sisuliselt iseseisev riik. Aastatel 1953–1956 toimunud Korea sõja ajal sõdis ligikaudu 1 miljon hiina „vabatahtlikku” ÜRO vägede vastu Koreas.

Mao Zedongi portree. Peking, Taevase Rahu väljak.

1956. aastal algas Saja õie kampaania, mis kujunes Mao Zedongi vastaste represseerimiseks. HKP esimees Mao Zedong avaldas üleskutse kõiki vabalt väljendama oma arvamusi ja vaateid partei tegevuse kohta, et kindlustada revolutsiooni jätkumist. Kampaania juhtlauseks oli „Las õitseda sada lille, las võistelda sada mõtteviisi”. Kampaania esialgse eesmärgina on nähtud parteijuhtkonna soovi parandada suhteid laiemate rahvamassidega, aga eelkõige intelligentsiga. Vastuseks algatatud kampaaniale vallandus aga partei ja valitsuse aadressil laialdane kriitika ning tekkis oht oma võimutäius kaotada, sõnastas esimees Mao kampaania juhtlause ümber: „Õigus õitseda on vaid healõhnalistel lilledel, halva lõhnaga lilled tuleb välja kitkuda”. Sellele järgnesid repressioonid kõigi nende suhtes, kes olid partei siseselt või väliselt julgenud kritiseerida HKP-d ja selle juhtkonda. Repressioonide ohvriks langesid ka Kommunistliku Partei parempoolse tiiva esindajad, kelles Mao Zedong nägi ohtlikku konkurenti seni valitsenud mauistlikule tiivale. Saja lille kampaania käigus suutis esimees Mao kindlustada oma parteisisest ainuvõimu.

1958. aastal ründas Hiina Taiwani (piiras Quemoy ja Matsu saari), kuid kriis lahenes tänu NSV Liidu sekkumisele ning USA-Hiina esindajate kohtumisele Varssavis.

1958. aastal algas kampaania "Suur hüpe", mille eesmärgiks oli Hiina ülikiire arengu saavutamine korraga nii tööstuses kui ka põllumajanduses. Loobudes NSV Liidu poolt pakutavast abist ja oma rahvast maksimaalselt mobiliseerides loodeti leida Hiina Rahvavabariigi oma arengutee ja mitte enam järgida Moskva poliitikat ja suuniseid. Suure hüppe käigus võeti eesmärk täita viisaastaku plaan ühe aastaga ja kahekümne aasta plaan viie aastaga.

1959. aastal toimus Hiina vastane ülestõus Tiibetis, mille järel dalai-laama põgenes Indiasse. Aastatel 19591963 toimunud näljahäda käigus hukkus kümneid miljoneid inimesi. Aastatel 19621963 toimus Hiina-India sõda, millega Hiina Rahvavabariik okupeeris Assami põhjaosa Himaalaja idaosas ning väiksemaid alasid Kashmiri piirkonnas (Ladakh).

1964. aastal katkesid Hiina Rahvavabriigi senised tihedad sidemed kommunistliku NSV Liiduga. Hiina Kommunistlikul Parteil olid NSV Liiduga tihedad suhted juba alates 1920. aastatest, kui sealt saadi laialdast majanduslikku ja sõjalist abi Hiina Vabariigi valitsusvägede vastaseks võitluseks. Hiina kodusõja (1946–1949) ajal toetas NSV Liit Hiina kommuniste jaapanlastelt võetud relvadega ning oli kuni 1950. aastate teise pooleni Hiina Rahvavabariigi peamiseks liitlaseks, kaubanduspartneriks ning abiliseks. 1950. aastate teisest poolest hakkasid kommunistliku Hiina suhted NSV Liiduga teravnema. Mao Zedong ei suhtunud hästi Nikita Hruštšovi algatatud isikukultuse kritiseerimisse NSV Liidus. Peale selle lootis esimees Mao Zedong haarata Stalini surma järel (1953) liidrirolli kommunistlikus maailmas enese ja Hiina RV kätte. 1960. aastatel saadeti ideoloogiliste vastuolude tõttu Hiinast minema kõik NSV Liidu spetsialistid ja nõuandjad. Alates 1960. aastast algasid esimesed konfliktid kahe riigi piiril (nt 1969 relvastatud kokkupõrge Ussuuri jõel, Damanski saare juures). Alates Kuuba kriisist (1962) vallandus avalik lõhe kahe kommunistliku suurriigi vahel. Mao Zedong heitis Hruštšovile ja NLKP-le ette kommunistlikku ideoloogia ja maailmarevolutsiooni reetmist ning Hiina tegi seejärel katseid maailma riikide kommunistlikke parteisid lõhestada. Kahe riigi suhted katkesid 1964. aastal.

1965. aastal kuulutas Mao Zedong välja Suure proletaarse kultuurirevolutsiooni ning aastatel 19661976 toimunud maoistlikus sotsiaalpolitiilises kampaanias, mis kasvas Hiina Kommunistliku Partei sisesest võimuvõitlusest laiahaardeliseks sotsiaalseks, poliitiliseks, administratiivseks ning majanduslikuks kaoseks, mis viis Hiina Rahvavabariigi paari aastaga praktiliselt kodusõja äärele, andis suure hoobi haridussüsteemile, mõjus halvasti rahvusvähemustele ning kommunismi tingimustes niigi piiratud inimõigustele. Suure proletaarse kultuurirevolutsiooni eesmärgiks oli ametlikult „Linna ja maa, vaimse ja füüsilise töö, tööliste ja talupoegade vaheliste vastuolude kaotamine”.

1971. aastal alanud Pingpongi poliitika pani aluse suhete soojenemisele USA-ga, millele aitasid kaasa mõlema riigi vastuolud NSV Liiduga ja Hiina Rahvavabariik võeti ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Kommunistliku Hiina suhted USA-ga olid väga teravad kuni 1970. aastate alguseni. Selle peamiseks põhjuseks oli USA toetus Taiwani saarele põgenenud Guomindangile (Hiina Vabariigile). ÜRO Julgeolekunõukogu ühe alalise liikmena, tõkestas USA Hiina Rahvavabariigi ÜRO liikmeks saamise ning kehtestas kommunistliku Hiina vastase kaubandusembargo.

Deng Xiaoping (1979)

1976. aastal suri Mao Zedong ning Hiina KP mõõdukas suund eesotsas Deng Xiaopingiga alustas kümnendi lõpul majandusreforme. „Sotsialistlik turumajandus, millega likvideeriti kollektiivmajandid ning taastati talud, riigile kuuluval maavaldusel. Talupojad said taas õiguse oma saadusi müüa. Hakati vähendama majanduse tsentraliseeritud juhtimist ning suurendati riigiettevõtete tegevusvabadust. Inimestel lubati uuesti tegelema hakata eraettevõtlusega. Lubati luua väikeettevõtteid teenindussfääris ja ka teistes majanduse valdkondades. Tihendati kaubandussuhteid lääneriikidega, lubati riiki siseneda välisettevõtetel ning loodi rannikualadele vabakaubandustsoone (e erimajandustsoonid). Majandusreformide tulemusena ja tänu läänemaailmaga võrreldes odavale ning ulatuslikule tööjõule on Hiina majandus kasvanud alates 1980. aastast keskmiselt 10% aastas ning see on jätkunud kuni 21. sajandi alguseni. 2010. aastal möödus Hiina RV nominaalse sisemajanduse koguprodukti (SKP) alusel Jaapanist, tõustes maailma teiseks majanduseks USA järel.

1979. aastal toimus Hiina kallaletung Vietnamile, mille põhjuseks oli asjaolu, et Moskva-meelne Vietnam oli aasta varem saatnud oma väed naaberriiki Kambodžasse ning kukutanud seal Hiina-meelse (maoistliku) Pol Pothi juhitud nn punaste khmeeride totalitaarse valitsuse. Ligikaudu kuu kestnud sõja jooksul suutis Vietnam hiinlaste rünnaku tagasi tõrjuda ning hiinlased kandsid suuri inimkaotusi. 1979. aastal algatati Hiinas ka ühe lapse programm, millega üritatakse leevendada ülerahvastatust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Cultural History and Archaeology of China" [1] Bureau of Educational and Cultural Affairs, U.S. State Department.
  2. 2,0 2,1 Henry Cleere. Archaeological Heritage Management in the Modern World. 2005. Routledge. p. 318. ISBN 0415214483.
  3. "Earliest Presence of Humans in Northeast Asia". Smithsonian Institution. [2] Retrieved 2007-08-04.
  4. Rixiang Zhu, Zhisheng An, Richard Pott, Kenneth A. Hoffman (June 2003). "Magnetostratigraphic dating of early humans of in China" [3] (PDF). Earth Science Reviews 61 (3–4): 191–361.
  5. LATE PALEOLITHIC OCCUPATION OF NORTH CHINA [4]
  6. P. Jeffrey Brantingham, Andrei I. Krivoshapkin, Li Jinzeng and Ya. Tserendagva The Initial Upper Paleolithic in Northeast Asia1 2001 by The Wenner-Gren Foundation for Anthropological Research. [5]
  7. "The discovery of early pottery in China" by Zhang Chi, Department of Archaeology, Peking University, China [6]
  8. Morton, W. Scott Morton. Morton, William Scott. Lewis Charlton M. [2005] (2005). China: its history and culture. McGraw-Hill. ISBN 0071412794, 9780071412797. pg 14.
  9. 劉煒/著. [2002] (2002) Chinese civilization in a new light 中華文明傳真#1 原始社會:東方的曙光. Commercial press publishing company. ISBN 9620753143. Timetable.
  10. "Book "QINSHIHUANG"". [7] Retrieved
  11. Tarmo Kulmar. "Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemi olemusest" Mäetagused. (pdf) (eesti)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislinke[muuda | muuda lähteteksti]