Granada emiraat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Granada emiraat
إمارة غرﻧﺎﻃﺔ
12381492
Royal Standard of Nasrid Dynasty Kingdom of Grenade.svg Coat of Arms of the Emirate of Granada (1013-1492).svg
Lipp Vapp
Reino de Granada.svg
Emiraadi asukoht.
Valitsusvorm monarhia
Osa Kastiilia krooni tribuutriik
Sultan Mohammed I ibn Nasr (esimene, 1238–1273)
Muhammad XII (viimane, 1487–1492)
Pealinn Granada
Religioon islam
roomakatoliku
judaism
Riigikeeled araabia
Peamised keeled mosaraabia keel
berberi
juudi-hispaania
Eelnev riik Flag of Morocco 1147 1269.svg Almohaadide riik
Järgnev riik Banner of the Kingdom of Granada.svg Granada kuningriik
Deviis Wa lā ghāliba illā-llāh
(Jumal on ainus võitja)

Granada emiraat (araabia: إمارة غرﻧﺎﻃﺔ‎‎), tuntud ka kui Nasriidide Granada kuningriik (hispaania: Reino Nazarí de Granada), oli emiraat, mis loodi aastal 1238 – pärast seda, kui Almohaadide riigi Muhammad al-Nasir Las Navas de Tolosa lahingus kristlike kuningriikide liidult aastal 1212 lüüa sai.

Pärast seda, kui prints Idris Pürenee poolsaarelt lahkus, et asuda juhtima Almohaade, asutas Mohammed I ibn Nasr viimase Pürenee poolsaare moslemite dünastia – Nasriidide dünastia. Nasriidi emiirid rajasid näiteks kuulsa Alhambra kindluse. Aastaks 1250 oli emiraat jäänud viimaseks moslemite valduseks Pürenee poolsaarel. Andaluusia araabia keel oli riigikeel ja seda kõneles emakeelena suurem osa rahvastikust. Emiraadi õitseng kestis veel kaks sajandit.

Tribuutriik[muuda | muuda lähteteksti]

Kui rekonkista juunis 1236 Córdoba vallutamisega hoogu juurde sai, liitus Mohammed I ibn Nasr Kastiilia Fernando III-ga; selle tulemusel sai Granadast Kastiilia krooni tribuutriik. Granada jäi tribuutriigi staatusse järgmiseks 250 aastaks, emiirid maksid Kastiilia kuningatele kullas, mida nad importisid läbi Sahara tänapäeva Mali ja Burkina Faso aladelt. Nasriidid aitasid Kastiilial teisi moslemeid poolsaarelt väja ajada, nt novembris 1248 Sevilla vallutamisel ja 1262. aastal Nibela taifa vallutamisel.

Granada vallutas 1305. aastal Ceuta, kuid kaotas kontrolli linna üle 1309. aastal Fesi kuningriigile, keda aitasid Aragóni krooni väed. Granada sai linna tagasi aasta hiljem, kuid kaotas uuesti aastal 1314. Aastatel 1315–1327 oli Ceuta jälle Granada kontrolli all. Aastal 1384 sai Granada veel viimast korda linna endale, 1415. aastal kaotati kontroll linna üle lõplikult.

Granada rahu Kastiiliaga rikuti mitu korda. Granada kaotas 1330. aasta Teba lahingus Kastiiliale valdusi. Aastal 1340 toetas emiir Yusuf I Mariinide dünastia ebaõnnestunud Pürenee poolsaare vallutuskatset, mis lõppes Río Salado lahinguga.

Granada emiraadis vermitud hõbemünt
Hispaania kuningriigid aastal 1360

Piirkonna vahesadam[muuda | muuda lähteteksti]

Granada tribuutriigi staatus ja soodne geograafiline asukoht (Sierra Nevada mäed olid heaks kaitseks) pikendasid Nasriidide valitsusaega ning aitasid saada emiraadil Magribi ja ülejäänud Aafrika jaoks tähtsaks vahesadamaks. Hiliskeskaja majanduskriiside ajal, kui muu Euroopa oli raskustes, jätkus Granada jõukuse kasv. Sel perioodil oli Granada üks suurematest linnadest, sest moslemitest pagulased, kes põgenesid kaotatud aladelt, kahekordistasid linna rahvaarvu; Granada linn sai 1450. aastaks Euroopa suurimaks linnaks. Granada oli rekonkista ajal moslemitele tähtis varjupaik. Hoolimata jõukusest jätkusid sisepoliitilised tülid. Granada piirialadel toimusid tihedad kokkupõrked ja järk-järgult kaotati territooriume Kastiiliale.

Granada mängis Vahemere kaubanduses suurt rolli ning sai rahastust Genova pankuritelt, kes proovisid Sahara kullateedest kasu lõigata. Granada roll kaubanduses sai tugeva löögi, kui Portugal 15. sajandil musta Aafrikaga meritsi kaubavahetusse asus. Aragóni kroon ja Kastiilia kroon sõlmisid 1469. aastal liidu ja võtsid eesmärgiks Granada annekteerimise.

Granada langus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõda Granada vastu tundus nii Isabel I-le kui ka Fernando II-le kasulik, sest see oleks liitnud kroonide rahutud aadlikud ühe eesmärgi alla. Granada sõda algas 1482. aasta veebruaris, kui kristlased Alhama de Granada vallutasid. Granada sõda kestis järgmised 10 aastat. Kristlaste väed koosnesid Kastiilia aadlike ja linnade sõduritest, Santa Hermandadi vägedest ja Šveitsi palgasõduritest. Katoliku kirik kutsus avalikult teisi kristlikke maid Granada vallutamist toetama. Samal ajal puhkes ka Granada kodusõda, kuna ei suudetud otsustada uue valitseja üle. Kastiilia kasutas Granada sisekonflikte, et kaugemale Granada sisemaale tungida. Aastal 1491 algas Granada linna piiramine. Granada leping allkirjastati 25. novembril 1491, sellega sätestati kapituleerumise tingimused. Lõplikult andis viimane moslemi valitseja Muhammad XII, keda hispaanlased tundsid nime Bobadil all, kontrolli Granada üle Fernando ja Isabela kätte 2. jaanuaril 1492.

Loja linna vallutamine 1486. aastal mängis Granada emiraadi vallutamisel suurt rolli

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Rekonkista ei lõppenud viimaste moslemite Püreneelt väljaajamisega. Isabela kutsus kristlasi üles Aafrikat vallutama. Põhja-Aafrikasse põgenes pärast Granada langemist umbes 200 000 moslemit. Algselt oli leppes sätestatud, et moslemitele, kes Granadasse jäid, pidid olema tagatud nende vara, õiglased seadused, tavad ja usk. Pärast Alpujarrasi ülestõusu aastal 1500 tühistati need tingimused ning moslemitel jäi valida põgenemise ja usumuutuse vahel. Aastatel 1568–1571 korraldasid usku muutnud moslemite järeltulijad veel ühe ülestõusu, mis lõppes kõikide endiste moslemite kunagise Granada aladelt väljasaatmisega Põhja-Aafrikasse ja Anatooliasse.

Sellega lõppes ka juutide usu tolereerimise periood selles piirkonnas.

Granada sultanid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Alhambrale, Granada riigipeade kodule
Aastad Valitseja Valitsusaeg
1238–1272 Muhammed I ibn Nasr
1273–1302 Muhammed II al-Faqih
1302–1309 Muhammed III
1309–1314 Nasr
1314–1325 Ismail I
1325–1333 Muhammed IV
1333–1354 Yusuf I
1354–1359 Muhammed V
1359–1360 Ismail II
1360–1362 Muhammed VI
1362–1391 Muhammed V Teine
1391–1392 Yusuf II
1392–1408 Muhammed VII
1408–1417 Yusuf III
1417–1419 Muhammed VIII
1419–1427 Muhammed IX
1427–1429 Muhammed VIII Teine
1430–1431 Muhammed IX Teine
1432–1432 Yusuf IV
1432–1445 Muhammed IX Kolmas
1445–1446 Yusuf V
1446–1448 Muhammed X
1448–1453 Muhammed IX Neljas
1453–1454 Muhammed XI
1454–1461 Sa'd
1462–1463 Yusuf V Teine
1464–1482 Ali Abu l-Hasan
1482–1483 Muhammed XII Abu 'abd Allah
1483–1485 Ali Abu l-Hasan Teine
1485–1486 Muhammed XIII Abū `Abd Allāh
1486–1492 Muhammed XII Abu 'abd Allah Teine