Asteekide riik
Asteekide riik oli riik Kesk-Mehhikos 1428. aastast kuni 13. augustini 1521.
1428. aastal sõlmis Asteegi kuningas Itzcoatl liidu kahe oma naaberriigi, Texcoco ja Tlacopaniga ning alistas oma võimsad naabrid tepaneegid. Asteegi riigi poliitilised põhiüksused olid piiratud territooriumiga riiklikud moodustised, mis sarnanesid linnriikidega. Igaühes neist oli linnakeskuses palee ja tempel, kõrgkihi elamud ja riigiasutuste hooned. Linna ümbritses majanduslik tagamaa külade ja majanditega. Linnriigid olid tihedalt asustatud. Tihti moodustasid nad omavahel vallutus- või kaitse-eesmärgiga konföderatiivseid liite. Linnriike valitsesid perekonnad – dünastiad. Asteegi impeeriumi keskus ja püha linn oli Tenochtitlan, kus asus sadu templeid, kolm suurt püramiidi, kuninglik palee ja kaks suurt turuplatsi. Riiki valitses preesterkuningas, kelle valis ülikute, preestrite ja sõjameeste kogu.
Rahvastik kuulus enamasti nahuatli keelt kõnelevatesse etnilistesse rühmitustesse, kellel olid sarnased religioossed uskumused ja riitused, eriti inimohvritoomine jumalate toitmiseks maailma edasikestmise nimel. Linnriikidevahelise suhtlemise käitumiskoodeksisse kuulus vaba läbipääsu lubamine kõikide linnriikide poolt austatavatesse jumalikesse pühamutesse, üldistesse kauplemiskohtadesse, saadikupuutumatus ja korrakohane sõjakuulutamine. Kuigi niisutustööd ja maaparandus olid sisemaa viljakaks muutnud, oli asteekide kodumaal puudu paljudest loodusressurssidest, mille tõttu on tõenäoline, et asteegid alustasid sõjakäike selleks, et omandada maisi, metalle ja nefriiti.
Kui 1519. aastal saabusid hispaanlased, asusid paljud rahulolematud põliselanikud kolonistide poolele. Asteekide riik langes 1521. aastal ja selle pealinn nimetati ümber Mexicoks.
Asteekide riigi pindala oli 1520. aasta paiku umbes 220 000 km² ja seal elas umbes 6 miljonit inimest.