Prantsuse teine keisririik

Allikas: Vikipeedia

Prantsuse teine keisririik oli aastatel 1852–1870 Napoleon III imperialistlik režiim. See järgnes Prantsuse teisele vabariigile ja eelnes kolmandale vabariigile. 2. detsembril 1851 viis vabariigi presidendiks valitud Louis-Napoléon Bonaparte läbi riigipöörde, millega saatis laiali Rahvusassamblee ja sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta taastas Rahvusassamblee poolt eelnevalt kaotatud üldise valimisõiguse. Referendumil toetas rahvas ülekaalukalt Napoleon III keisriks kuulutamist ja keisririigi taastamist alates 2. detsembrist 1852.

Keisririigi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preisimaa tugevnemine 1860. aastatel põhjustas Prantsuse Rahvusassamblees palju ärevust, mis kulmineerus kriisiga 1870. aasta juulis. 15. juulil kuulutas Émile Ollivieri valitsus Preisimaale sõja Hohenzollernite dünastia kandideerimise pärast Hispaania troonile. See oli ettekääne, et püüda peatada Preisimaa ulatuslikku laienemist Euroopas. 1870. aasta juulis ja augustis kaotas Prantsuse keiserlik armee ühe lahingu teise järel ning sai Sedani lahingus lõplikult lüüa. Prantsuse armee ja Napoleon III alistusid preislastele 2. septembril. Uudised Sedani lahingust jõudsid Pariisi 4. septembril ja sama päeva pärastlõunal moodustasid Pariisi Saadikutekoda uue valitsuse. Vabariiklane Léon Gambetta kuulutas Pariisi raekojas teise keisririigi lõppu ja kolmanda vabariigi asutamist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]