Koloniaalimpeeriumid

Koloniaalimpeeriumid tekkisid Euroopa suurte maadeavastuste perioodil, mis algas, kui kõige võimsamad ja arenenumad mereriigid hakkasid omavahel vallutuste nimel konkureerima, eesrinnas Portugali ja Hispaaniaga 15. sajandil. Algse initsiatiivi andsid esimestele koloniaalimpeeriumidele ja neid imiteerinud riikidele maade hõivamiseks uued ideed ja kapitalism, mis kujunes välja renessansi jooksul. Euroopa koloniaalpoliitika^[1] alguseks võib lugeda Tordesillase lepingut 1494. aastal, millega Hispaania ja Portugal jagasid paavsti vahendusel oma uued valdused. Leppeid, mille kohaselt pidi kogu maailm nende valitsavate mereriikide vahe jaotatama, tehti ka veel 1479., 1493. ja 1494. aastal.

Järgnenud impeeriumid olid Prantsusmaa, Inglismaa ja Hollandi asutatud. Britid koondusid Briti mere hiilgeaegadel 19. sajandil, kui neist sai suurim impeerium läbi ajaloo – tänu paremini arenenud transpordisüsteemile. Briti impeerium hõlmas oma kõrgajal viiendiku Maa maismaast ja sinna kuulus veerand maailma rahvastikust. 17. sajandi keskpaigaks sai suurimaks impeeriumiks Vene Tsaaririik, mis nimetati hiljem Vene Impeeriumiks ja veel hiljem Nõukogude Liiduks ning tänapäeval Venemaa Föderatsiooniks. Venemaa Föderatsioon on tänapäevani suurim riik maailmas, hoolimata oma Nõukogude Liidu perifeeriate ehk ääremaade kaotamisest.

Imperialismi ajastul 19. sajandi alguspoolel hinnati kolooniate tähtsust üle, nende abil loodeti saavutada autoarkia ehk sõltumatus maailmakonkurentsist ja tooraineallikatest tingitud majanduskriisidest, samal ajal säilitades elatustase, mida näis ähvardavat ülerahvastatus ning kasvavad nõudmised. USA takistas väljarännet seadustega, veel ei taibatud siseturu laiendamise võimalust ostujõu tugevdamise abil. Seetõttu nõuti rahvuse püsimiseks majanduslikku ja koloniaalset ekspansiooni.

Suured maadeavastused – eeldused ja põhjused

Suured maadeavastused olid eelduseks koloniaalmaade loomiseks. Peaaegu kogu keskaja vältel jäi Euroopa araabia maailmast maha. Keskaja kahel viimasel sajandil toimus aga otsustav muutus maailma võimusuhetes. Euroopa tõusis juhtpositsioonile nii majanduses, poliitikas kui ka teaduses. Avastusretkede peamiseks põhjuseks on peetu tulukat vürtsikaubandust, maitseained andsid suurimat kasumit, tegelikud motiivid sügavamad kui kaubanduslik kasumi taotlus. Euroopa linnade tõusev kodanlus tundis vajadust laiendada majanduspiire. Vanad kaubandusteed läksid Osmanite impeeriumi kontrolli alla. Kehtestatud tollid muutsid vahenduskaubanduse kallimaks. Tekkis vajadus uute turvalisemate mereteede järele. Keskaja lõpul vajati aina rohkem väärismetalle. Kaubandus idamaadega, vajadus luksuskaupade järele põhjustas väärismetallida voolamise itta, kuna Euroopa kaupade väljavedu ei suutnud sissevedu katta. Levisid legendid müütilistest pururikastest riikidest, mida mindi otsima. 1492 jõudis rekonkista lõpule. Sama energiaga jätkasid sõja ja seiklusega harjunud Hispaania ja Portugali väikeaadlikud – hidalgod – maailmavallutamist.^[2]

Tehnika areng

Olulised tehnilised täiendused ilmusid meresõidutehnika arengus, mis võimaldasid üle minna rannasõidult avameresõidule:

astrolaabi leiutamine. Kompassi ja navigatsiooniriistade täiustamine;
rannikute ja sadamate kirjelduste ja profiilide jooniste tarbimine, kuna merekaardid olid ebatäpsed;
araablastelt võeti üle kolmnurkne, nn ladina puri, mis võimaldas vastu tuult sõita. Kujunes uus laevatüüp karavell.

Koloniaalimpeeriumid

Portugal

Pikemalt artiklis Portugali koloniaalimpeerium

Portugal pani aluse esimesele globaalsele kaubandusvõrgustikule ja esimesele impeeriumile, mis oli lõpuks kõige kauem kestnud tänapäeva Euroopast alguse saanud koloniaalimpeerium, mis kestis 6 sajandit (Ceuta hõivamisest1415 kuni Macau vabastamiseni 1999). Portugali laevastiku eesotsas oli Henrique Meresõitja. Portugal lõi lõpuks koloniaalimperiuumi, kuhu kuulusid kolooniaid maailma eri piirkondadest alates Brasiiliast, Lõuna-Ameerikast, Aafrikast, Indiast, Hiinast ja lõpetades Okeaaniaga. Oli ka väiksemaid või lühema kestusega kolooniaid, mis kohalike revolutsioonide käigus kaotati. Portugali kunagisi valdusi leidub praegu 53 riigi territooriumil.

Hispaania koloniaalimpeerium

Pikemalt artiklis Hispaania koloniaalimpeerium

Hispaania impeeriumi kuldajastul (1492–1681) oli nende valduses Holland, Luksemburg, Belgia, suurem osa Itaaliast, osa Saksamaast, osa Prantsusmaast ja hulk kolooniaid Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Mehhiko sisemaa, Peruu ja Filipiinide vallutusega 16. sajandil kehtestas Hispaania üle mere võimu enneolematul laiusel, mida ei olnud maailm varem tunnistanud (mongolite valdused olid laiemad, kuid piirdusid Euraasiaga). Habsburgi ajastuks oli saavutanud Hispaania oma kuldajastu, olles võimsaim jõud Maal. Hispaania võim väljaspool Euroopat kestis kuus sajandit, alates esimestest reisidest Ameerikasse 1492. aastal kuni viimaste Aafrika kolooniate iseseisvuse saavutamiseni 1970. aastatel.

Aastatel 1580–1640 liitsid Portugali ja Hispaania impeerium näivalt oma võimud isikliku uniooni kaudu Ibeeria poolsaarel (Pürenee poolsaarel), aga tegelikult säilisid riikide valitsusaparaadid eraldi. Portugali oma siniverelistel polnud enam poegi välja käia ja seepärast läks võim abielu teel aastatel 1580–1640 Hispaania kuningakojale.

Vene impeerium

Vene impeerium kestis 1721. aastast kuni 1917. aasta revolutsioonideni (Oktoobrirevolutsioon ja Veebruarirevolutsioon). Tegu oli läbi aegade ühe maailma suurima impeeriumiga, mida edestasid ainult mongolite ja brittide impeeriumid. Mingil ajal 1866. aastal ulatus see Ida-Euroopast üle Aasia Põhja-Ameerikasse.

Pikemalt artiklis Vene-Ameerika Kompanii, Alaska ostmine

Madalmaade impeerium

Madalmaade impeerium koosnes meretagustest territooriumitest, mida kontrollis Hollandi Vabariik ning hiljem tänapäeva Holland (17.–20. sajand). Hollandlased jäljendasid Hispaania ja Portugali eeskuju, kehtestades meretaguse impeeriumi, kui see saavutati Portugali ja Hispaania koloniaalmaade sõjaliste vallutuste kaudu, mitte maadeavastuse ja kolonisatsiooniga. Selleks oli olulist abi hollandlaste suurepärasest laevanduse ja kaubanduse tasemest ning ka natsionalismi tõusuga, mis nõrgendas oluliselt Hispaaniat. Samamoodi nagu britid, rajas ka Holland oma kolooniad kaudsele riiklikule kapitalismile (vt. Hollandi Lääne-India Kompanii, Madalmaade Ida-India Kompanii). Hollandlaste maadeavastusretked, mida juhtisid Willem Barents, Henry Hudson ja Abel Tasman, olid edukad, paljastades eurooplastele uusi territooriume. 16. sajandi teisel poolel kasvas Hollandi sõjaline jõud väga kiiresti, hollandlased domineerisid globaalses kaubandusvõrgustikus 17. sajandi teisel poolel, mille vältel toimus ka kultuuriline õitseng, mida tuntakse Hollandi kuldajastu nime all. Holland kaotas paljud koloniaalmaad ja samas ka globaalse võimu staatuse brittidele, kui metropolid langesid Prantsuse revolutsiooni käigus. Mõningad (surinamelaste ja idaindiaanlaste) valdused jäid Hollandi valdustesse kuni Euroopa imperialistliku valitsemise perioodi lõpuni, mis lõppes II maailmasõjale järgnenud perioodil. Tänapäeval on Holland osa föderatsioonist, mida nimetatakse Madalmaade Kuningriigiks. Lisaks Hollandile kuulub sinna ka Aruba, Curacao ja Sint Maarten.

Prantsuse koloniaalimpeerium

Pikemalt artiklis Prantsuse koloniaalimpeerium

Prantsuse koloniaalimpeerium koosnes maa-aladest, mis kuulusid Prantsusmaa valitsuse alla, alates 17. sajandist kuni 1960. aastateni. 19. ja 20. sajanditel oli Prantsuse Koloniaalimpeerium pärast Briti Koloniaalimpeeriumi maailmas suuruselt teine. Impeerium hõlmas üle 12 347 000 km² maad oma kõrgajal 1920. ja 1930. aastatel. Kui sisse arvata ka Prantsuse metropol, ulatus Prantsusmaa suurus suveräänse riigina 13 018 575 km²-ni, sel ajal moodustasid Prantsuse valdused kuni 1/10 maismaa pindalast. Sellega kaasnesid mõjutused, mis muutsid prantsuse keele üheks kõige enam kõneldavaks keeleks kolooniates koos inglise, hispaania ja portugali keelega.

Briti impeerium

Briti Impeerium koosnes domeenidest, kolooniatest ja territooriumitest, mida haldas või administreeris Briti impeerium. Meretagused valdused omistati enamasti 16. sajandi lõpul või 17. sajandi algul. Kõrgajal oli tegu maailma suurima impeeriumiga läbi ajaloo, mis kestis üle sajandi ja oli suurim poliitiline ja majanduslik jõud maailmas.

1922. aastaks kuulus brittide hulka 458 miljonit inimest, 1/4 kogu tolleaegsest inimkonnast, ja impeeriumi pindala oli 33 700 000 km², peaaegu viiendik maismaast. Seetõttu avaldasid britid maailmas tervikuna märkimisväärset poliitilist, keelelist ja kultuurilist mõju. Impeeriumi kõrgajal öeldi tihti Briti Impeeriumi kohta, et neil ei looju iial päike, sest kolooniad ulatusid üle kogu maailma ja alati paistis päike vähemalt ühes Brittide koloonias.

Taani koloniaalimpeerium

Taani koloniaalimpeeriumile kuulusid kolooniad eri kujudel juba 13. sajandi algul, kui omandati Eesti maa-alad. 1536. aastal astus Taani isiklikku liitu Norraga. Uus üksus, Taani-Norra üksus, omandas Norra senised valdused Gröönimaa, Fääri saarte, Islandi näol. Orkney ja Shetland, mida hoidis enda valduses Šotimaa, oli algselt tegelikult Norra valduste osa. Tehti mitmeid pingutusi nende tagasi saamiseks. 17. sajandil kaotati territooriume Skandinaavia poolsaarel, Taanil-Norral hakkasid tekkima kolooniad, kindlused ja kaubavahetuspunktid Aafrikas, Kariibi merel ja Indias. Pärast 1814. aastat ja Napoleoni sõdu anti Norra Rootsile, Taanil säilisid koloniaalmaad. Christian IV pani alusele poliitika Taanis, mille kohaselt pidi Taani laiendama meretaguseid majandussuhteid osana kaupmeeste levikust Euroopas. Taani esimene koloonia asutati Tranquebari (või Trankebar), India lõunarannikule 1620. aastal. Admiral Ove Gjedde juhtis ekspeditsiooni, mille käigus kehtestati koloonia. Tänapäevaks on ainukese igandina säilinud impeeriumist järgmised asumaad: Fääri saared ja Gröönimaa; Fääri saared saavutasid autonoomsuse 1948. aastal, Gröönimaa 1953. aastal.

Rootsi koloniaalimpeerium

Rootsi Impeeriumi seostatakse Rootsi Kuningriigiga 1561 (pärast seda, kui Rootsi oli vallutanud Eesti) ja 1721 vahel (kui Rootsi loovutas ametlikult suure maa-ala praeguses Kagu-Soomes uuele tõusvale suurriigile – Venemaale). Selle aja jooksul oli Rootsi Euroopa üks võimsamaid riike. Rootsis kutsutakse seda aega "Stormaktstideniks", mis tõlkes tähendab "suurriigi ajastu". Selle alguseks loetakse tihti 1611. aastat (kui troonile tõusis Gustav Adolph) ja lõpuks 1718. aastat (pärast Karl XII surma ja kaotust Põhjasõjas). Poliitilise võimu kasvule lisandus ka territoriaalne laienemine, mis eelnes Taani-Rootsi maksimaalse territooriumi realiseermisele. Poliitiline võim kasvas tänu Vestfaali rahulepingu sõlmimisele. Selle ajastu alguse ja lõpu üle vaidlevad ajaloolased tänini.

Belgia koloniaalimpeerium

Belgia koloniaalimpeerium hõlmas peamiselt tänapäeva Kongo DV.

Itaalia koloniaalimpeeirum

Itaalia koloniaalimpeerium loodi, kui Itaalia kuningriik ühines teiste suuremate Euroopa jõududega, asutades koloniaalmaad Aafrikas "võidujooksul Aafrikale". Itaalia koloonia asutati 1861. aastal. Selleks ajaks olid Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Inglismaa ja Madalmaad jaganud omavahel suurema osa maismaast. Aafrika kontinent oli üks viimaseid territooriume, mis oli koloniseerimiseks veel vaba.

Pikemalt artiklis Itaalia kuningriik (1861–1946), Eritrea, Somaalia, Liibüa, Etioopia

5. veebruaril 1885, varsti pärast Egiptuse võimu kukutamist Hartumis, maandas Itaalia sõdurid Massauas. Aastal 1888 annekteeris Itaalia Massaua jõuga, luues Itaalia Eritrea koloonia. Aastal 1895 hülgas keiser Menelik II juhitud Etioopia aastal 1889 sõlmitud kokkuleppe järgida Itaalia välispoliitikat. Itaalia kasutas seda põhjusena vallutada Etioopia.

Aastal 1911 kuulutas Itaalia sõja Osmanite riigile ning tungis Tripolitaaniasse, Fezzanisse ja Kürenaikasse. Need provintsid moodustasid koosluse, mis sai tuntuks kui Itaalia Liibüa. Liibüa annekteerimine julgustas rahvuslasi propageerima Itaalia ülemvõimu Vahemerel Kreeka kuningriigi ja Aadria mere rannikuala Dalmaatsia okupeerimisega.

Saksa koloniaalimpeerium

Pikemalt artiklis Saksa koloniaalimpeerium

Pikemalt artiklis Saksa Ida-Aafrika

Saksamaa keisririik omandas 19. sajandi teisel poolel asumaad Aafrikas Burundi, Ruanda, Tansaania, Kameruni, Namiibia aladel. Togost sai Saksamaa Keisririigi protektoraat, kui 4. juulil 1884 kirjutasid Togo kuningas Mlapa III koos Saksamaa esindajaga alla dokumendile, mis määras ära, et varasema iseseisva kuningriigi valduses lähevad Saksamaa kontrolli alla ja kohalik kuningas ja muud pealikud säilitavad kohaliku võimu. Saksamaal olid ka kolooniad Vaikses ookeanis Saksa Uus-Guinea ja Samoa. Koloonia ajastu sai alguse 1880. aastatel ning lõppes Saksamaa lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas. Pärast seda jagati Saksa alad Suurbritannia ja Belgia vahel.

Koloniaalimpeeriumide nimekiri

Portugali impeerium (1415–1999 või kuni tänapäevani, arvestades Assooride ja Madeira saarte omamist)
Hispaania impeerium (1492–1975)
Vene impeerium (1580 – tänapäevani)
Hollandi impeerium (1602–1975)
Prantsuse impeerium (1605 – tänapäevani)
Briti impeerium (1607 – tänapäevani)
Taani koloniaalimpeerium (1620–1953)
Kuramaa kolonisatsioon (1637–1690)
Rootsi koloniaalimpeerium (1638–1663; 1785–1878)
Saksamaa kolooniate loomise algatused (1683–1721; 1883–1919)
Habsburgide monarhia kolooniad (1719–1750; 1778–1783; 1901–1917)
Belgia koloniaalimpeerium (1885–1962)
Itaalia koloniaalimpeerium (1885–1908)
Norra valdused (1927–1957)

Viited

↑ Kinder, H., Hilgemann, W (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Avita.
↑ Lippus, K. (2007). Ajaloo konspekt gümnaasiumile II. Avita.

[Koloniaalpoliitika-1] Kinder, H., Hilgemann, W (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Avita.

[maadeavastused-2] Lippus, K. (2007). Ajaloo konspekt gümnaasiumile II. Avita.

[1]

[2]