185. Eesti julgestusgrupp

185. Eesti julgestusgrupp
Tegev	1941 – 1942
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Wehrmachti Idarinne
Haru	Väegrupp Nord tagalapiirkonna 18. armee julgestusgrupp
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon, ca 700 meest
Ülemad
Võtmeisikud	major Julius Ellandi major August Kõrgma major Osvald Hansen lennuväekapten Artur Asu

185. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 185 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 185) oli Wehrmachti alluvuses olnud eestlastest komplekteeritud rinde tagala julgestusüksus II maailmasõjas. Julgestusgruppe kutsuti ka julgestuspataljonideks.

Juhtkond ja koosseis

Julgestusgrupi ülemad:

• major Osvald Hansen, Julgestusgrupi nr. 185 ülem;
• major Julius Ellandi, Julgestusgrupi nr. 185 ülem;
• major August Kõrgma, Julgestusgrupi nr. 185 ülem;
• lennuväekapten Artur Asu, Julgestusgrupi nr. 185 ülem.
• 19. sadakond
• 20. sadakond
• 21. sadakond
• 22. sadakond

185. Eesti julgestusgrupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus, mis formeeriti 1941. aasta sügisel Tallinnas ja oli mõeldud korra hoidmiseks Leningradis pärast selle vallutamist. Väeosa esialgne nimi oli Esimene Eesti Eripataljon, mis muudeti 185. Eesti julgestusgrupiks Narva jõudes.

Peale üldsõjaväelise väljaõppe õpetati sõduritele vene keelt ja Leningradi linna tundma ning näidati filme Leningradist. 185. Jugestusgrupis kanti esialgu erariideid, pärast anti õppuste ajaks läti sõjaväe vorm, mis hiljem Saksa Wehrmachti välihalli vormi vastu vahetati. Kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid paguneid ei olnud, kanti kollaseid käelinte kirjaga Im Dienste der Deutschen Wehrmacht.

Julgestuspataljon pidi koosnema neljast sadakonnast (kompaniist), igaühes 150 meest, kuid 185. Eesti julgestusgrupp komplekteeriti alamõõdulisena. Igas sadakonnas oli peale jalaväerühmade veel üks raskekuulipildujarühm, hobu- ja motoveokite voor ning sadakonna staabirühm. Pataljoni staabis oli 57 meest. Pataljon saavutas oma täismõõtmed (657 meest) alles pärast täienduse saamist 1942 aasta suvel.

Tegevus

Pataljon lahkus Narvast jaanuaris 1942 valveteenistusse Jamburgi (Kingissepa) ümbrusesse ja Jamburg-Slantsõ raudteele, kus igasse jaama paigutati jagu sõdureid. Pataljoni staap jäi Jamburgi. 1942. aasta suvel hakati tegema ettevalmistusi hiigelmüüsri Thor toomiseks ümberpiiratud Leningradi alla. Selle hiigelkahuri ülesmonteerimiseks eraldati suur maa-ala, mis ümbritseti traataiaga ning seda maa-ala asus valvama üks sadakond. Mortiir langes aga Stalingradi all venelaste kätte, ning seda ei saadudki Leningradi alla tuua.

Vastavalt 1942. aasta 1. mai raportile oli julgestusgrupi nimekirjas sel hetkel 18 ohvitseri, 88 allohvitseri ja 532 reameest pluss sakslasest allohvitser ja 5 reameest. Kolm kompaniid asusid raudtee valves ja neljas kompanii oli allutatud I korpusele ning asus Tigoda ruumis rindel.

1942. aasta 15. mail viidi julgestusgrupid Saksa Korrapolitsei alluvusse ning 185. Eesti JG nimetati 285. kaitsepataljoniks, 21. augustil 1942 allutati väeosa uuesti Wehrmachti väeosale.

Likvideerimine

23. oktoobril 1942 lõppes julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping, ning umbes pooltest saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni.

185. Eesti julgestusgrupi 19. ja 21. sadakonnad liideti 181. Julgestusgrupi 4. sadakonnaks ja 181. JG muudeti hiljem 658. Idapataljoniks (Ost-Batailon 658) ja 1. jaanuarist 1943. aastast 658. Eesti Pataljoniks.

1942. aasta sügisel väeosa likvideeriti ja kustutati üksuste nimekirjast.

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Välislingid

• Viies Eesti Idapataljon, wehrmacht.rindeleht.ee