Osvald Hansen

Osvald Hansen
Sünniaeg	7. juuni 1896 Järvakandi vald, Rapla kihelkond
Surmaaeg	5. november 1945 (49-aastaselt) Norillagi vangilaager, Krasnojarski krai, NSV Liit
Auaste	major
Juhtinud	185. Eesti julgestusgrupp
Autasud	Vabadusristi II liigi 3. järk

Osvald Hansen VR II/3 (7. juuni (vkj 26. mail) 1896 Järvakandi vald, Rapla kihelkond, Harjumaa – 5. november 1945 Norillagi vangilaager, Krasnojarski krai, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (major).

Elulugu

Osvald Hansen sündis 7. juunil (vkj 26. mail) 1896 Harjumaa Rapla kihelkonna Järvakandi vallas töölise peres.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja ajal teenis Osvald Hansen 1915. aasta augustis ja septembris Vene Keiserliku armee 3. tagavarapataljoni 2. roodus, kust vabastati kui ajapikendust saav kooliõpilane. 1916. aasta juunis lõpetas ta Rakvere Õpetajate Seminari ning asus uuesti oktoobris 1916 teenistusse 179. tagavarapolku. 1917. aasta aprillis suunati ta Aleksei sõjakooli Moskvas, pärast mille lõpetamist ülendati 1917. aasta augustis lipnikuks ning määrati 123. tagavarapolgu nooremohvitseriks.

Eesti rahvusväeosade moodustamisel siirdus detsembris 1917 teenima 4. Eesti polgu 8. roodu, kust demobiliseeriti aprillis 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali Eesti rahvusväeosad.

1918. aastal sügisel, enne Eesti Vabadussõja algust 20. novembril 1918, astus Osvald Hansen Viru maakonna Kaitse Liitu.

Eesti Vabadussõda

Pärast Eesti Vabadussõja algust siirdus 5. detsembrist 1918 üle 4. Jalaväepolku ning määrati polgu läbikäijate komando nooremohvitseriks, ning juba samal kuul 3. roodu nooremohvitseriks. 1919. aasta jaanuaris suunati Tallinnas asuvasse tagavarapataljoni. Märtsis 1919 saabus tagasi 4. jalaväepolku, kus teenis algul 9. roodus ja hiljem nimetati 3. roodu nooremohvitserina, 1919. aasta augustis nimetati vanemohvitseriks ja ülendati 1919. aasta novembris alamleitnandiks. 1919. aasta detsembrist määrati O. Hansen ajutiseks 3. roodu ülemaks ja 1920. aasta jaanuaris ülendati leitnandiks.

17. augustil 1920 autasustati "4 jalawäe polgu lipnikut Oswald Juhani p. HANSEN´it hinnates wahwust, mis oli ülesnäitanud lahingus 11 juunil 1919 a. Werino mõisa all".

Teenistus Eesti Vabariigis

Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta märtsis kinnitati O. Hansen 4. jalaväepolgu 3. roodu ülemaks, kuid juba aprillis määrati ta seoses sõja lõppemise ja sõjaväe demobiliseerimisega koosseisude vähendamise tõttu 1. roodu nooremohvitseriks. 1921. aasta jaanuaris määrati ta ümberformeeritud 4. jalaväepolgu 4. pataljoni 1. roodu nooremohvitseriks, sama aasta juunis aga nimetati rooduülema ajutiseks kohusetäitjaks, juulis aga viidi ta 1. jalaväepolgu 4. pataljoni 1. roodu rühmaülemaks ning oli ühtlasi 1. roodu ülem kuni septembrini. 1922. aasta märtsist teenis ta sama polgu 5. roodu rühmaülemana.

1922. aasta mais viidi O. Hansen üle rannavalve osakonda ja nimetati Haapsalu rajooni ülema abiks, kuid juulikuus viidi üle teenistust jätkama 10. Jalaväepolku, kus ta teenis 1. roodu ülema kohusetäitja, seejärel aga septembrikuust roodu rühmaülemana. 1923. aasta augustist teenis ta roodust kompaniiks ümber nimetatud 4. kompanii rühmaülemana.

1923. aasta novembrist kuni 1924. aasta veebruarini teenis ta 3. Suurtükiväerügemendi väljapatarei nr 18 nooremohvitserina.

1924. aasta veebruarist viidi O. Hansen taas 10. Jalaväerügemendi 4. kompanii rühmaülemaks, sama aasta märtsis nimetati ta 5. kompanii rühmaülemaks ning täitis ühtlasi ajutise kompaniiülema kohuseid, septembris viidi ta üle taas 4. kompanii rühmaülemaks. 1925. aasta septembris määrati ta 1. kompanii rühmaülemaks ning kuni 1926. aasta jaanuarini täitis 4. kompanii ajutise ülema kohusetäitja ülesandeid. 1926. aasta veebruaris määrati ta 3. kompanii ülema kohusetäitjaks. 1927. aasta juulist täitis ta 10. Jalaväerügemendi 3. kompanii ülema kohuseid. 1928. aasta veebruaris ülendati ta kapteniks.

1928. aasta oktoobris viidi O. Hansen üle Kalevi üksikusse jalaväepataljoni ja määrati selle 3. kompanii ülemaks.

1934. aasta detsembris määrati O. Hansen Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni adjutandiks.

1937. aasta septembris viidi O. Hansen üle Viljandis asuvasse Sakala partisanide pataljoni 1. kompanii ülemaks, 1938. aasta veebruaris ülendati ta majoriks. Sakala partisanide pataljonis oli ta korduvalt ka ajutise pataljoni adjutandi ja pataljoni ajutise ülema kohustes.

1939. aastal pärast Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu alusel Nõukogude vägede Eestisse saabumise ajal oli O. Hansen komandeerituna 25. juunist 4. juulini 1940 Põltsamaa linnas sideohvitserina NSV Liidu sõjaväe juures.

7.–13. augustini 1940 täitis O. Hansen Sakala partisanide pataljoni ajutise ülema kohuseid ning pärast Eesti sõjaväe liitmist Nõukogude Punaarmeega, kui pataljon likvideeriti, viidi O. Hansen 1940. aasta septembris üle 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 182. Eesti Laskurdiviisi Elvas formeeritavasse 232. laskurpolku, kuid pärast väeosa juhtkonna väljavahetamist vabastati teenistusest ning asus elama oma tallu Virumaale Undla valda.

Teine maailmasõda

Pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel ja Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt septembris 1941 alustas O. Hansen 1941. aasta oktoobris kolonel Johannes Soodla ettepanekul Tallinna, kus oli üks Esimese Eesti eripataljoni (hiljem ümbernimetatud 185. Eesti julgestusgrupiks) formeerijaid.

1942. aasta jaanuari algul viidi väeosa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni, kus O. Hansen vabastati pataljoni ülema kohalt jaanuari lõpul 1942 ning arvati reservi ja vabastati teenistusest 1942. aasta märtsis.

Veebruaris 1944 astus O. Hansen Omakaitse teenistusse ning oli Omakaitse Virumaa 2. territoriaalpataljoni ülem kuni 21. septembrini 1944.

Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt varjas Osvald Hansen varjas end võõraste nimede all, kuid Punaarmee 8. armee SMERŠ arreteeris ta Tallinnas 7. jaanuaril 1945 ning aprillis mõisteti ta 8. armee sõjatribunali otsusega Tallinnas surma. NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega juulist 1945 muudeti senine surmaotsus ära ning talle määrati 20 aastat vangilaagrit. Sama aasta sügisel viidi Venemaale Krasnojarski kraisse Norilski vangilaagrisse, kus ta ka suri 5. novembril 1945.

Välislingid

• Jaak Pihlak, Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad, Viljandi muuseum, 2010. aasta aastaraamat, lk 92–93.