Caligula

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vana-Rooma valitsejast; Albert Camus' näidendi kohta vaata artiklit Caligula (näidend).

Gaius Caesar Germanicus

Caligula (Caius Caesar Germanici Caesaris Augusti Augustus Germanicus; sünninimi Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus; 31. august 12 Antium24. jaanuar 41) oli Vana-Rooma keiser 37. aasta 18. märtsist kuni oma surmani. Caligula tapsid tema enda ihukaitsjad – ta oli esimene Rooma keiser, kes mõrvati.

Caligula kaasaegsed kirjeldavad teda enamasti õela, lõbujanulise, ülimalt edeva ja vaimselt ebastabiilse valitsejana.[viide?] Tänapäeva ajaloolased suhtuvad sellistesse väidetesse sageli skeptiliselt, sest säilinud ajalooürikute autoriteks on peamiselt senaatorid, kes olid Caligula poliitilised vastased.

Võib siiski kindlalt väita, et kogu oma lühikese valitsusaja vältel püüdis Caligula suurendada keisri isiklikku võimu. Ta pööras palju tähelepanu ambitsioonikatele ehitusprojektidele ning tema elupaikade luksus oli kurikuulus. Roomas algatas ta kahe uue akvedukti ehitamise: Aqua Claudia ja Anio Novus. Tema valitsusajal annekteeris Rooma impeerium Mauretaania kuningriigi ja muutis selle Rooma provintsiks.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Caligula oli Germanicuse ja Agrippina Vanema ellu jäänud kuuest lapsest kolmas. Tal olid vennad Nero ja Drusus Caesar ning õed Agrippina Noorem, Julia Drusilla ja Julia Livilla.[1] Tulevane keiser Claudius oli tema onu.[2]

Agrippina Vanem oli Marcus Vipsanius Agrippa ja Julia Vanema tütar ning Augustuse ja Scribonia tütretütar.[1]

Noorus ja varane karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Caliga

Kõigest kahe-kolmeaastase poisina saatis Gaius oma isa Germanicust sõjakäikudel Germaania põhjaossa. Ta kandis miniatuurset sõdurivormi, sealhulgas turvist ja saapaid ning see tegi sõduritele nalja.[3] Tema vormi juurde kuulunud väikeste saabaste järgi anti talle hüüdnimi Caligula, mis tähendas ladina keeles "väikest (sõduri)saabast". Gaiusele endale saadud hüüdnimi ei meeldinud.[4]

Suetoniuse järgi mürgitasid Germanicuse Süürias Tiberiuse agendid. Tiberius olevat Germanicust oma poliitiliseks rivaaliks pidanud.[5] Peale isa surma elas Caligula koos emaga, kuni viimase suhted Tiberiusega halvenesid.[6] Tiberius ei lubanud Agrippinal uuesti abielluda, kartes, et viimase uuest abikaasast saaks tema rivaal.[7] Agrippina ja Caligula vend Nero saadeti 29. aastal reetmises süüdistatuna pagendusse.[8][9]

Peale seda saadeti alaealine Caligula alguses oma vanavanaema (kes oli ühtlasi Tiberiuse ema) Livia juurde.[6] Livia surma järel saadeti ta oma vanaema Antonia juurde.[6] Tema vend Drusus Caesar pandi 30. aastal reetmises süüdistatuna vangi ja tema vend Nero suri pagenduses kas nälga või sooritas enesetapu.[9][10] Suetonius kirjutab, et peale ema ja vendade pagendamist olid Galigula ja tema õde sisuliselt Tiberiuse vangid ja viibisid pidevalt sõdurite valvsa pilgu all.[11]

Aastal 31 viidi Caligula Capri saarele Tiberiuse isikliku valve alla ja ta elas seal kuus aastat.[6] Paljude üllatuseks säästis Tiberius Caligula.[12] Ajaloolaste sõnul oli Caligula hea näitleja ja varjas ohtu tajudes oma põlgust Tiberiuse vastu.[6][13] Üks kõrvalseisja täheldas Caligula kohta: "Kunagi ei ole olnud paremat teenrit ja hullemat isandat!"[6][13]

Peale keisriks saamist väitis Caligula, et plaanis Tiberiuse pistodaga tappa kättemaksuks ema ja venna eest. Tal õnnestus pistoda Tiberiuse magamistuppa toimetada, kuid ta ei tapnud keisrit, vaid viskas pistoda põrandale. Tiberius teadis väidetavalt juhtunust, kuid ei olevat julgenud midagi ette võtta.[14] Suetonius väidab, et Caligula oli juba siis julm ja pahatahtlik. Ta kirjutab, et Tiberius tõi Caligula Caprile elama, et ta "...põhjustaks tema enda ja kõigi inimeste hävingu ja ta kasvatas rästikut Rooma rahvale ja Phaethoni kogu maailmale."[15]

Aastal 33 tegi Tiberius Caligulast aukvestori. Seda ametit pidas ta kuni keisriks saamiseni.[16] Vahepeal surid Caligula ema ja vend Drusus vanglas.[17][18] Caligula abiellus 33. aastal Junia Claudillaga, kuid abielu kestis vaid lühikest aega, kuna Junia suri järgmisel aastal sünnitusel.[14] Caligula kulutas palju aega, et sõbruneda Pretoriaanide Prefekti Naevius Sutorius Macroga, kellest sai tema oluline liitlane.[14] Macro rääkis Tiberiusele Caligulast positiivselt, et vaigistada igasuguseid negatiivseid emotsioone, mis keisril Caligula suhtes olla võis.[19]

Caligula nimetati 35. aastal koos Tiberius Gemellusega Tiberiuse pärijaks.[20]

Keisrina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane võim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Tiberius 16. märtsil 37. aastal suri, siis pärisid kogu Principate valdused ja tiitlid Caligula ja Tiberiuse pojapoeg Gemellus ühiselt. Kuigi Tiberius oli 77 aastane ja surivoodil, oletavad mitmed vanaaja ajaloolased, et ta mõrvati.[14][21] Tacticus kirjutab, et Preatorianite prefekt Macro lämmatas Tiberiuse padajaga, et kiirendada Rooma rahva rõõmuks Caligula troonile pääsemist.[21] Suetonius kirjutab, et Caligula võis mõrva ise korda saata, kuid teised antiikajaloolased ei ole sellest kirjutanud. Nii Philo, kes tegutses Tiberiuse valitsusajal kui ka Josephus kirjutavad, et Tiberius suri loomulikku surma.[22] Caligula lasi Macro toetusel Tiberiuse testamendi Gemellust puudutavad osad tühistada, põhjendades seda Gemelluse hullumeelsusega, kuid täitis muud Tiberiuse soovid.[23]

Caligula võttis vastu Senati poolt pidulikult antud Principate võimu ja sisenes rahva juubeldamise saatel 28. märtsil Rooma.[24] Caligulat on kirjeldatud kui esimest imperaatorit, keda imetles kogu maailma "päikese tõusust päikese loojanguni."[25] Caligula meeldis paljudele, kuna ta oli populaarse Germanicuse poeg.[24] ja kuna ta polnud Tiberius.[26] Suetonius ütles, et kolm kuud kestnud uue võimu sissepühitsemisel ohverdati üle 160 000 looma.[27][28] Philo kirjeldab Caligula valitsemisaja seitset esimest kuud õndsatena.[29]

Caligula esimesed teod olevat olnud vaimult suuremeelsed, kuid loomult poliitilised.[23] Toetuse kindlustamiseks jagas ta preemiaid sõjaväelastele, sealhulgas Pretoriaanidele, linna üksustele ja armeedele väljaspool Itaaliat.[23] Ta hävitas Tiberiuse reetmisdokumendid, kuulutas, et reeturite kohtuprotsessid on minevik ja kutsus tagasi pagendatud.[30] Ta abistas neid, kellele keiserlik maksusüsteem oli liiga teinud, pagendas teatud seksuaalsete kalduvustega inimesi ja korraldas pillavaid avalike etendusi nagu näiteks gladiaatorite mänge.[31][32] Ta kogus kokku oma ema ja venna luud ja tõi need Augustuse hauakambrisse paigutamiseks Rooma tagasi.[33]

Ta lasi oma nõo Tiberius Gemelluse hukata. See vihastas tema ja Gemelluse ühist vanaema, Antonia Minorat. Väidetavalt sooritas ta enesetapu, kuid Suetonius vihjab, et Caligula lasi ta mürgitada. Samuti lasi ta hukata oma äia Marcus Junius Silanuse ja küdi Marcus Aemilius Lepiduse. Ta säästis oma onu Claudiust, jättes ta endale narriks. Tema lemmikõde Julia Drusilla suri 38. aastal palaviku. Ülejäänud kaks õde, Livilla ja Agrippina noorem saadeti eksiili. Ta vihkas fakti, et oli Agrippa pojapoeg ja laimas Augustust, korrates valet, et tema ema oli Augustuse ja Julia Vanema vahelise intsesti tulem.[34]

Avalik reform[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 38 keskendus Caligula poliitilistele ja avalikele reformidele. Ta avalikustas riigi rahandust puudutavad andmed, mida Tiberiuse valitsemisajal polnud avalikustatud, ta aitas neid, kes olid kaotanud vara tulekahjudes, tühistas teatud maksud ja jagas spordiüritustel rahvale auhindu. Ta lubas uusi liikmeid ratsanike ja senaatorite klassi.[35]

Tema kõige olulisem tegu oli demokraatlike valimiste tava taastamine.[36] Cassius Dio ütles, et see tegu "meeldis pööblile, kuid kurvastas mõistlike inimesi, kes hakkasid mõtlema, mis juhtub, kui ametid langeksid taas paljude kätesse...palju õnnetusi tuleks selle tagajärjel."[37]

Samal aastal süüdistati Caligulat inimeste hukkamises ilma täieliku kohtuprotsessita ja oma abilise Macro enesetapule sundimises.[38]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Suetonius, The Lives of the Twelve Caesars, The Life of Caligula 7
  2. Cassius Dio, Roman History LIX.6.
  3. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 9.
  4. Seneca Noorem, On the Firmness of a Wise Person XVIII 2–5. See Malloch, 'Gaius and the nobiles', Athenaeum (2009).
  5. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 2.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 10.
  7. Tacitus, Annals IV.52.
  8. Tacitus, Annals V.3.
  9. 9,0 9,1 Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Tiberius 54.
  10. Tacitus, Annals V.10.
  11. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Tiberius 64.
  12. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Tiberius 62.
  13. 13,0 13,1 Tacitus, Annals VI.20.
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 12
  15. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 11
  16. Cassius Dio, Roman History LVII.23.
  17. Tacitus, Annals VI.25.
  18. Tacitus, Annals VI.23.
  19. Philo of Alexandria, On the Embassy to Gaius VI.35.
  20. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Tiberius 76.
  21. 21,0 21,1 Tacitus, Annals VI.50.
  22. Philo of Alexandria, On the Embassy to Gaius s:On the Embassy to Gaius#IV IV.25; Josephus, Antiquities of the Jews XIII.6.9.
  23. 23,0 23,1 23,2 Cassius Dio, Roman History LIX.1.
  24. 24,0 24,1 Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 13.
  25. Philo of Alexandria, On the Embassy to Gaius II.10.
  26. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Tiberius 75.
  27. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 14.
  28. Philo mainib massilist ohverdamist, aga ei anna arvulisi hinnanguid. Philo of Alexandria, On the Embassy to Gaius II.12.
  29. Philo of Alexandria, On the Embassy to Gaius II.13.
  30. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 15.
  31. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 16.
  32. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 18.
  33. Cassius Dio, Roman History LIX.3.
  34. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 23
  35. Cassius Dio, Roman History LIX.9–10.
  36. Suetonius, The Lives of Twelve Caesars, Life of Caligula 16.2.
  37. Cassius Dio, Roman History LIX.9.7.
  38. Cassius Dio, Roman History LIX.10.
Eelnev:
Tiberius
Vana-Rooma keiser
3741
Järgnev:
Claudius