Merisiilikud

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib klassist; perekonna kohta vaata artiklit Merisiilik.

Merisiilikud
Strongylocentrotus purpuratus akvaariumis
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Okasnahksed Echinodermata
Alamhõimkond: Vallasokasnahksed Eleutherozoa
Klass: Merisiilikud Echinoidea
Leske, 1778

Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes moodustavad klassi okasnahksete hõimkonna vallasokasnahksete alamhõimkonnas.[1]

Nüüdisaegseid merisiilikuid tuntakse üle kaheksasaja liigi, mis jaotuvad 9 seltsi. Nad ühendatakse kahte alamklassi: korrassiilikud (Regularia) ja ebakorrassiilikud (Irregularia). [1]

Merisiilikute ümmargune keha on kaetud arvukate okastega, mis mõnikord on mürgised. Nende keha pikkus on 3–10 cm. Neil on kadunud mitmele okasnahksete rühmale iseloomulikud kiired. Enamiku merisiilikute okaste pikkus on 1–3 cm, läbimõõt 1–2 mm. Mõne liigi, näiteks Diadema antillarumi okkad on kuni 20 cm pikad. Nad liiguvad hiljuse- ehk ambulakraaljalakeste abil.

Merisiilikud elavad merepõhjas. Korrassiilikud elutsevad sagedamini kaljudel, kividel, korallrahudel ja üldse kõval pinnal, aga ebakorrassiilikud eelistavad pehmet põhja, millesse saab kaevuda. [1]

Merisiilikud kulgevad hiljusejalakeste ja okaste abil. Püstseinu mööda ronivad nad üksnes hiljusejalakeste abil, aga rõhtpindu mööda suudavad liikuda oma okastel nagu kõmpidel. Okaste abil liiguvad nad märksa kiiremini: Ventrostephanus longispintus liigub oma pikkadel okastel astudes 150–200 cm minutis, aga täpiline kuhiksiilik Arbacia punctulata hiljusejalakeste abil kõigest 2 cm minutis ja kui ta väga ruttab, siis mitte rohkem kui 4 cm minutis. Perekonna merisiilik liigid roomavad hiljusejalakestel pisut kiiremini, isegi 15 cm minutis. [1]

Aeglase liikumise tõttu on merisiilikutel raske saaki püüda. Isegi teod, kui nad on merisiiliku avastanud, suudavad end põgenedes päästa [2].

Sigimine ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merisiilikud on lahksoolised. Nende vastset nimetatakse ehhinopluuteuseks. Emasloomad on väga viljakad, tootes sigimisperioodi jooksul ligi 20 miljonit munarakku. Merisiiliku kasv on väga aeglane, kuid suguküpseks võivad nad saada juba 1-aastaselt.

Merisiiliku tühi koda, millelt okkad on ära langenud.

Tööndus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmeid merisiilikute liike (nt söödav merisiilik (Echinus esculentus)) kasutavad inimesed toiduks. Nende tööndus on levinud eriti Uus-Meremaa, Vahemere ja Ameerika rannikul.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loomade elu", 2. kd., lk. 203
  2. "Loomade elu", 2. kd., lk. 198

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]