Vincent van Gogh

Allikas: Vikipeedia
Vincent van Gogh
VanGogh 1887 Selbstbildnis.jpg
Vincent van Gogh – autoportree (1887)
Sünninimi Vincent Willem van Gogh
Sünniaeg 30. märts 1853
Zundert, Holland
Surmaaeg 29. juuli 1890 (37-aastaselt)
Auvers-sur-Oise, Prantsusmaa
Rahvus hollandlane
Tegevusala maal
Kunstivool postimpressionism
Tuntud teoseid "Päevalilled", "Tähistaevas", "Iirised", "Dr. Gachet' portree"
"Kartulisööjad" (1885)
"Natüürmort: Vaas 12 päevalillega" (1888)
"Tähistaevas" (1889)
"Kohviku terrass öösel" (1888)
"Voodi Arles'is" (1888)
"Oliivipuud" (1889)
"Iirised" (1890)

Vincent Willem van Gogh [hollandi hääldus: vɑŋ ˈɣɔχ ( kuula)] (30. märts 1853 Zundert29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik.

Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest.

37-aastaselt ta tappis enese. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vincent van Gogh sündis Lõuna-Hollandis Põhja-Brabandis, mis oli üldiselt katoliiklik piirkond, Bredast edelas Zundertis protestantliku pastori peres. Ta sai vanema venna nime, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündimist. Veel oli tal kaks venda ja kolm õde.

Tema isa nimi oli Theodorus van Gogh ja ema nimi oli Anna Cornelia van Gogh (sündinud Carbentus). Selles peres oli tavaks samu nimesid kasutada: Vincentil oli noorem vend Theodorus ja õde Anna. Tema vanaisa Vincent (1789–1874) oli lõpetanud 1811 Leideni ülikooli teoloogiateaduskonna. Vanaisal oli 6 poega, kellest 3 said kunstikaupmeesteks nagu ka pojapoeg Theo. Ka üks kunstikaupmehest onudest oli Vincent ja van Gogh kutsus teda onu Centiks. Vanaisa onu (1729–1802) kandis samuti Vincenti nime ja ta töötas skulptorina.

1869. aasta juulis aitas onu Cent Vincentil saada koha kunstiga kauplevas ettevõttes Goupil & Cie, kus ta ka ise üks omanikest oli. Onu Centil ei olnud lapsi ja ta soovis, et üks vennapoegadest võtaks kunagi üle tema osaluse ettevõttes. Pärast väljaõpet saatis Goupil ta 1873 Londonisse. See oli van Goghi jaoks õnnelik aeg: ta oli töös edukas ja teenis 20-aastaselt rohkem kui isa.

Van Gogh armus oma korteriperenaise tütresse Eugnie Loyerisse, aga kui ta julges lõpuks oma tundeid neiu suhtes väljendada, siis lükkas neiu ta tagasi, öeldes, et ta oli eelmise üürnikuga salaja kihlatud. See muutis van Goghi enesessetõmbunuks ja religioosseks ning isa ja onu korraldasid tema üleviimise Pariisi. Pariisis nördis ta nähes, kuidas kunsti käsitletakse tarbekaubana, kus maali väärtus oleneb kõige rohkem tema mõõtmetest. Ta näitas seda ka klientidele välja ja Goupil lõpetas tema töölepingu alates 1. aprillist 1876.

Vincenti noorem vend Theo töötas samuti alates 1873 Goupilis & Cies, aga temastki ei saanud onu Centi osaluse ülevõtjat, sest 1887, aasta enne onu Centi surma, ettevõte likvideeriti.

Seejärel läks van Gogh tagasi Inglismaale, kus töötas asendusõpetajana internaatkoolis ja metodisti pastori abilisena, aga sama aasta jõuludeks oli ta juba Hollandis tagasi ja leidis endale esialgu koha Dordrechti raamatupoes. Ta töötas seal 5 kuud, aga talle ei meeldinud see töö.

Van Goghi religioosne ind kasvas ja 1877. aasta mais saatis perekond ta Amsterdami teoloogiat õppima. Ta valmistus kooli sisseastumiseksamiteks onu Jan van Goghi juures, kes oli admiral, ja võttis järeleaitamistunde oma tädimehelt Johannes Strickerilt, kes oli teoloog ja avaldanud esimese hollandikeelse teose Jeesuse elust, kus oli püütud arvestada peale piibli ka ajalooliste allikatega. 1878. aasta juulis kukkus van Gogh eksamil läbi ning lahkus koolist ja onu juurest.

1879. aasta jaanuaris võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest".

Vincent võttis tõsiselt oma venna Theo soovitust kunsti õppida. 1880. aasta sügisel sõitis ta Brüsselisse õppima tuntud kunstniku Willem Roelofsi juures, kuid Roelofs veenis teda ametlikult kunstikooli astuma. Kuigi van Gogh oli kriitiline ametliku kunstihariduse suhtes, astus ta siiski 15. novembril 1880 Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis seal anatoomiat, samuti standardseid valguse ja varju ning perspektiivi kujutamise reegleid. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis.

Selle aasta suve veetis ta oma vanemate juures. Suvel kohtus ta sageli oma täditütre Kee Vos-Strickeriga, kes oli tema endise õpetaja Johannes Strickeri tütar. Kee oli temast 7 aastat vanem, tal oli 8-aastane poeg ja ta oli äsja leseks jäänud. Vincent soovis temaga abielluda, aga naine keeldus kindlalt ja ka Kee vanemad olid abielule vastu: nad uskusid, et Vincent ei suuda peret toita. Vincent ei andnud kergesti järele, aga Kee ei muutunud sugugi lahkemaks ja naise vanemate sõnul oli nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda.

1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib näidata nii, et kui loendada, kui mitmes kirjas van Gogh mõnda kunstnikku mainis, siis Mauve on 152 mainimisega teisel kohal François Millet' (170) järel ning Rembrandti (100) ja Eugene Delacroix' (93) ees.

Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. Juunis pidi van Gogh 3 nädalat gonorröad ravima, mille ta Hoornikilt saanud oli. 2. juulil sünnitas Hoornik poja, kellele andis van Goghi järgi nimeks Willem. Willem kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid seda tuleb pidada ebausutavaks, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles 1882. aastal, ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh kujutas Hoorniki paljudel joonistustel. Hoornik soovis van Goghiga abielluda, kuid Vincenti pere oli sellele kategooriliselt vastu: kõik nad, kaasa arvatud Theo, soovisid, et Vincent naise maha jätaks. Vincent läks tema juurest ära 1883. aasta lõpus ja tuli tagasi vanemate juurde, kes olid kolinud Nuenenisse Põhja-Brabandis. Hoornik abiellus 1901, kuid 1904 uputas end Schelda jõkke.

Nuenenis tutvus van Gogh Margot Begemanniga, kes oli nende naabri tütar ja van Goghist 10 aastat vanem. Margot armus temasse ja nad otsustasid abielluda, kuid mõlemad perekonnad olid sellele vastu. Selle tulemusena võttis Margot üledoosi strühniini, kuid van Gogh suutis ta päästa, toimetades naise kiiresti haiglasse.

26. märtsil 1885 suri van Goghi isa südamerabandusse. Kuigi Vincent oli temaga elu jooksul korduvalt tülitsenud, oli ta isa kaotuse üle sellegipoolest sügavas leinas.

Vincent van Gogh elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, 18861888 Pariisis, hiljem Arles'is ja Saint-Rémys.

Ta kannatas elu viimasel kümnel aastal psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle on vaieldud palju, aga selgust ei ole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on talle pakkunud umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, mürgistus allaneelatud värvidest, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitlus, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine. Kroonilise kõrvavalu tõttu lõikas ta ka endal vihahoos parempoolse kõrvalesta ära.

Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõelisus oli vastupidine: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta seevastu rohkem tööd teha.

27. juulil 1890 tulistas van Gogh endale revolvrist rindu. Ta ei saanudki nii palju häda, kui võinuks arvata. Kuul põrkas vastu roiet ja läbis keha suuremat kahju tekitamata, jäädes selga pidama. Ta suutis ise koju minna. Seal vaatasid kaks arsti ta üle, aga kumbki ei suutnud teha talle operatsiooni, et kuul tema kehast eemaldada. Järgmisel hommikul jõudis kohale Theo, kellele oli asjast kiiresti teatatud. Vincent nägi siis veel suhteliselt terve välja, kuid tema tervis muutus kõigest tundidega palju halvemaks, sest haava tekkis nakkus, ja samal õhtul, 29 tundi pärast enda tulistamist, ta suri. Theo kinnitusel olid tema viimased sõnad: "Kurbus kestab igavesti."

Vincent van Gogh maeti 30. juulil Auvers-sur-Oise'is. Matus oli rahvarohke: seal oli mitukümmend tuttavat ja kohalikku, sealhulgas Theo van Gogh, doktor Paul Gachet ja teisigi, keda van Gogh oli maalinud. Pärast matust halvenes ka Theo tervis kiiresti, sest ta põdes süüfilist. Theo suri 25. jaanuaril 1891 ja on maetud Vincenti kõrvale.

Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö.

Pärast surma kasvas kiiresti van Goghi kuulsus kunstnike, kunstikriitikute, -kaupmeeste ja -kogujate seas. Pärast surma korraldati tema mälestusnäitused Brüsselis, Haagis, Pariisis ja Antverpenis. Järgnesid mõjukad ülevaatenäitused Pariisis (1901 ja 1905), Amsterdamis (1905), Kölnis (1912), New Yorgis (1913) ja Berliinis (1914). Nendel oli kunstnike järgmistele põlvkondadele märgatav mõju.

Tänapäeval on van Goghi maalid maailma kõige kallimate seas. Nende maalide hulka, mille eest on makstud üle 100 miljoni USA dollari, kuuluvad "Dr. Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Lisaks on veel mitu maali müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga.

Kõige laialdasem otsene allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Need kirjad on aluseks sellele, mis on teada kunstniku mõtetest ja seisukohtadest. Theo pakkus oma vennale nii rahalist kui emotsionaalset tuge. Nende eluaegne sõprus ning enamus sellest, mis on teada Vincenti arvamustest ja vaadetest, on kätketud sadadesse aastail 1872–1890 vahetatud kirjadesse: rohkem kui 600 kirja, mille Vincent saatis Theole, ja 40, mille Theo saatis Vincentile. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased siiski suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Kõige suurem raskus on Arles'ist saadetud kirjadega, sest sellel küllalt lühikesel ajal saatis Vincent oma sõpradele hollandi, prantsuse ja inglise keeles kakssada kirja. Kõige raskem on ajaloolastel analüüsida Pariisi-perioodi, sest sel ajal elasid vennad koos ega pidanud teineteisele kirjutama.

Esimest korda avaldas van Goghi kirjavahetust Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, tehes seda vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia varjutaks tema loomingut. Kuid van Gogh ise luges meeleldi teiste kunstnike elulugusid.

Nendest inimestest, kes van Goghiga isiklikult kokku puutusid, suri viimasena Jeanne Calment 113-aastaselt. Calment oli surres maailma vanim inimene. Calment töötas Arles'is oma onu riidepoes, kus van Gogh käis lõuendit ostmas. Calment oli siis 13 aastat vana. Tema sõnul oli van Gogh räpane, halvasti riides, ebameeldiv, väga inetu, tänamatu, ebaviisakas ja haige. Calment mäletas, et müüs van Goghile ka värvipliiatseid.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]