Shetlandi saared

Allikas: Vikipeedia
Shetlandi saarte asendikaart
Shetlandi lipp
Shetlandi saarte kaart
Kivihoone varemed

Shetlandi saared (inglise keeles Shetland Islands) piirnevad edelast Atlandi ookeaniga, kirdest Norra merega ja kagust Põhjamerega.

Shetlandi saarte pindala on 1427 km². Saartel elab 23 200 inimest (2011).

Shetlandi saared kuuluvad Suurbritanniale ja moodustavad ühe Šotimaa omavalitsustest[1]. Selle halduskeskus on Lerwick.

Saarestikus on sadakond saart, millest 15 on asustatud. Peamised saared on:

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saared on künklikud. Nende kõrgeim tipp on Ronas Hill, mis ulatub merepinnast 450 m kõrgusele ja mis asub Mainlandi põhjaosas [1].

Valitseb niiske ja jahe kliima.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Shetland oli asustatud juba 5400 aastat tagasi. Tollased inimesed tegelesid karjakasvatuse ja põllumajandusega. Pronksiajal 4000 aastat tagasi kliima jahenes. Rauaajal püstitati kivist kindlusi, millest mõne varemed on säilinud tänapäevani. Arheoloogiliste mälestiste poolest on Shetlandi saared rikkad, sest saarestikus ei kasva puid peaaegu üldse ja sellepärast on väga palju maju kivist ehitatud, aga kivimajade varemed säilivad palju paremini kui puumajade varemed.

9. sajandil pöörasid skandinaavlased, kes seni olid tegelenud rohkem saarestiku röövimisega, ülerahvastuse tõttu põhitähelepanu selle koloniseerimisele. Nad hõivasid Shetlandi ja Orkney saared, andsid saarele oma nime ning tõid sinna oma seadused ja keele, mis püsis 19. sajandi alguseni. Mis sai saarte põliselanikest, see on teadmata.

Kui Harald Kaunisjuus võttis Norra oma kontrolli alla, põgenesid paljud tema vaenlased Shetlandi ja Orkney saartele. Sealt jätkasid nad rüüsteretki Norrasse ja Šotimaale. Seepeale moodustas Harald suure laevastiku ning vallutas 875. aasta paiku Shetlandi ja Orkney. Need saared läänistas ta Rognvald Eysteinssonile tasuks tema Šotimaal lahingus hukkunud poja eest. Ragnvald ei hakanud seda aga ise valitsema, vaid andis selle oma vennale Sigurd Eysteinssonile.

Ristiusk saabus Shetlandile 10. sajandil.

Aastal 1194, kui Norrat valitses Sverre ning Orkney ja Shetlandi krahv oli Harald Maddadson, kogusid tema lähisugulane Olav ja Hallkjell Jonsson sõjaväe ja seilasid kuningat kukutama, soovides uueks kuningaks panna eelmise kuninga Magnus V poega ja Olavi kasupoega, 13-aastast Sigurd Magnussoni. Bergeni lähedal toimus Florvågi lahing, kus ülestõusnud said rängalt lüüa ja enamik neist tapeti, sealhulgas Hallkjell ja Sigurd. Viimase keha näidati Bergenis avalikult rahvale, et tõendada tema surma. Kuigi Harald Maddadson sõjaretkes otseselt ei osalenud, oli selge, et seda ei saanud korraldada Haraldi teadmata, ning Sverre võttis karistuseks Shetlandi kuninga otsese kontrolli alla.

Kui Šotimaa kuningas Alexander III sai 1262 täisealiseks, kuulutas ta Norrale sõja, et vallutada kõik Briti saarte lähedal asuvad väiksemad saared, sealhulgas Shetlandi ja Orkney saared. 1266 sõlmiti Perthi rahu, millega Šotimaa tunnustas Orkney ja Shetlandi kuulumist Norrale.

Aastal 1348 tabas Norrat Must surm, mis teda märgatavalt nõrgestas. Aastal 1379 võttis Henry Sinclair Orkney enese kontrolli alla, saades formaalselt Norra kuninga esindajaks. Aastal 1397 astus Norra Kalmari uniooni. Norras suurenes märgatavalt Taani mõju.

Taani ja Norra kuningas Christian I oli suures rahahädas. Ta naitis oma 13-aastase tütre Taani Margarete 17-aastase Šotimaa kuninga James III-ga. Christian ei suutnud väärilist kaasavara anda ja sõlmis 8. septembril 1468 lepingu, millega pantis Orkney 50 tuhande kuldna eest Šotimaale. 28. mail 1469 pantis ta ka Shetlandi 8000 kuldna eest Šotimaale. Ta lisas lepinguisse tingimuse, mis andis järgmistele Norra kuningatele õiguse saared tagasi saada fikseeritud koguse 210 kg kulla või 2310 kg hõbeda eest. 17. ja 18. sajandil tehti mitu edutut katset saared tagasi saada.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edgar V. Saks. Estlandi-nimeline saarestik Atlandis. Võitleja, juuli 1967, nr. 7, lk. 2.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Suur maailma atlas, lk. 54

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]