Georges Bizet
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2014) |
Georges Bizet (sünninimega Alexandre-César-Léopold Bizet, ristinimega Georges; 25. oktoober 1838 Pariis – 3. juuni 1875 Bougival) oli prantsuse helilooja, kes on tuntud eelkõige oma ooperi "Carmen" järgi.
Bizet sündis Pariisis. Tema isa oli lauluõpetaja ja ema pianist, kuulsa lauluõpetaja François Delsarte'i õde. Emalt sai Bizet klaverimängu algõpetuse. Eriti andeka lapsena võeti ta juba kümneaastaselt mainekasse Pariisi Konservatooriumi. Konservatooriumis õppis Bizet komponeerimist ja klaverimängu.
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1857 jagas ta Jacques Offenbachi korraldatud võistlusel auhinda ühevaatuselise opereti "Le docteur Miracle" orkestreeringu eest. Seejärel võitis ta Prix de Rome'i, stipendiumi paljutõotavatele muusikutele. Stipendiumi tingimuste kohaselt õppis Bizet kolm aastat Roomas. Seal küpses tema talent ja valmis opera buffa "Don Procopio". Kogu ülejäänud lühikeseks jäänud elu veetis Bizet Pariisi lähistel elades.
Pariisi naasnuna pühendus ta heliloomingule. Aastal 1863 sündis Theatre-Lyrique'i tellimusel ooper "Les pécheurs de perles" ("Pärlipüüdjad"). Samal perioodil kirjutas ta ka ooperi "La jolie fille de Perth", tuntud vodevilli "L'arlésienne" ja klaveriteose "Jeux d'enfants" ("Lastemängud"). Samuti kirjutas Bizet romantilise ooperi "Djamileh", mida on tihti nimetatud "Carmeni" eelkäijaks. Oma esimese sümfoonia "Sümfoonia C-duur" kirjutas Bizet 16-aastaselt konservatooriumis, ilmselt koduse ülesandena. Arvatavasti unustas ka Bizet ise selle teose olemasolu, sest see avastati alles 1933. aastal konservatooriumi raamatukogu arhiivist. Pärast selle esmaettekannet 26. veebruaril 1935 hakati seda teost nimetama Bizet' varajase perioodi meistriteoseks ja tänapäeval loetakse seda varajase romantilise perioodi repertuaari üheks tähtteoseks. Sümfoonia on tuntud ka stiililise sarnasuse poolest Franz Schuberti teostega, mis olid tol ajal Pariisis praktiliselt tundmatud. Bizet' teine sümfoonia "Rooma" jäi lõpetamata.
Kuigi Bizet on tuntud heliloojana, oli ta ka erakordselt andekas pianist, kelle oskusi on kiitnud isegi Ferenc Liszt. Kuulnud, kuidas Bizet esitas ilma igasuguse ettevalmistuseta keerulise teose ega teinud seejuures ühtki viga, ütles Liszt, et peab Bizet'd üheks Euroopa kolmest parimast pianistist.
"Carmen"[muuda | muuda lähteteksti]
Bizet' tuntuim teos on 1875. aastal valminud ooper "Carmen", mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil 1846. aastast. Olles mõjutatud Giuseppe Verdi loomingust, kirjutas Bizet "Carmeni" peaosa metsosopranile. Sisult on "Carmen" väga traagiline. Ooperilaval on inimesed otse rahva hulgast – vabrikust, külast, mustlaslaagrist, salakaubavedajate keskelt, härjavõitluse areenilt. Tegevuskoht on Hispaanias. Sellel värvikal taustal hargneb mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersandi Jose armastuse lugu. Carmen on ilus, temperamentne ja veidi isekas tütarlaps. Olles looduslapselikult vaba eelarvamustest, ei tunnista ta armastuses silmakirjalikkust. Lakanud armastamast Jose'd, kingib ta oma südame härjavõitlejale Escamillole. Jose, kes ei suuda leppida mõttega, et on Carmeni kaotanud, püüab viimast surma ähvardusel enda juurde tagasi pöörduma sundida. Carmen keeldub ja Jose tapab ta.
Bizet ise ei näinud "Carmeni" edu. Esietendusel vilistati ooper välja ja kriitikud andsid sellele ühemõtteliselt hävitava hinnangu. Kolme kuu pärast Bizet suri. Samas ülistasid ooperit aga sellised muusikamaailma korüfeed nagu Saint-Saëns, Tšaikovski ja Debussy, kes mõistsid teose suurust. Nende suurte heliloojate vaated osutusid prohvetlikeks – lõpuks sai "Carmen" ka publiku lemmikuks ja üheks ajaloo populaarsemaks ooperiks.
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Enamiku elust oli Bizet kannatanud korduvate kurguvalude all. Eriti halvenes tema tervis siis, kui ta töötas ühes kirjastajate firmas kuni 16 tundi päevas. 1868. aastal teatas ta Galabertile, et ta oli olnud vahepeal väga haige. "Ma kannatasin nagu koer," ütles ta. 1871. aastal ja uuesti 1874. aastal, Carmenit komponeerides tabas teda mitu haigushoogu, mis kirjelduste põhjal oli ilmselt angiin. 1875. aasta märtsi lõpus tabas teda veel üks hoog. Carmeni läbi kukkumise perioodil Bizet küll aeglaselt taastus, kuid haigestus sama aasta mais uuesti. 27. mail 1875 läks ta Bougivalile puhkama ja kuna tundis ennast siis järjest paremini, läks neli päeva hiljem, 31. mail Seine'i jõkke ujuma. 1. juunil jäi ta jälle haigeks, kannatades kõrge palaviku ja valu all, millele järgnes peatselt infarkt. Ta jõudis veidi taastuda, kuid juba 3. juuni varahommikul, tema pulma-aastapäeval, tabas hotellitoas viibinud Bizet'd veel üks infarkt, mis seekord lõppes surmaga. Bizet oli surres 36-aastane.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaan Ross. "Georges Bizet' "Carmen" ja Prosper Mérimée "Carmen"" – Vikerkaar 2007, nr 10/11, lk 128–136.