Elba

Allikas: Vikipeedia
Elba asendikaart
Elba saar lennukilt vaadatuna

Elba (ladina keeles Ilva, etruski keeles 'raud') on Itaaliale kuuluv saar Toscana ranniku lähedal, Korsikast idas.

Elba on jäänuk kunagisest maismaasillast, mis ühendas Korsikat mandriga. Elbast põhja jääb Liguuria meri ja lõunasse Türreeni meri. Saarest idas on Piombino väin, mis eraldab teda mandrist, läänes on Korsika väin, mis eraldab teda Korsikast. Teisel pool Piombino väina asub Piombino linn, kus on elanikke umbes sama palju kui Elbal.

Elba on väga mägine. Kuigi tema pindala on 140 km², ulatub tema kõrgeim tipp 1018 meetrini üle merepinna. Elbalt on näha nii mandrit (Piombino väin on kümmekonna kilomeetri laiune) kui Korsikat (Korsika väin on küll 50 km lai, kuid kummalgi saarel on väina ääres enam kui kilomeetri kõrgused mäed).

Elbal elab 1. jaanuari 2008 seisuga 31 572 inimest. Suurimas linnas Portoferraios elas 12 013 inimest. Saarel on 9 valda (kommuuni).

Hoolimata sellest, et elanike tihedus saarel on üle 100 inimese ruutkilomeetri kohta ja saarel käib palju turiste, elab saarel ikkagi palju loomaliike, sealhulgas muflon ja metssiga.

Elbal valitseb vahemereline kliima. Aastane keskmine sademete hulk on 595 mm. Kõige sajusemad kuud on november (86 mm) ja oktoober (82 mm). Kõige kuivemad kuud on juuli (13 mm) ja juuni (24 mm).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saarel leidub rauamaaki. Sellega oli Elba tuntud juba antiikajal. Umbes 1000 eKr asustasid Elba etruskid, kes kaevandasid rauamaaki ning töötlesid seda Elba vastas mandril paiknevais Populonias ja Arretiumis. Rauamaagi töötlemise kõrge tase soodustas etruski kultuuri õitsengut. [1]

Alates 300 eKr kuulus Elba roomlastele. Pärast Hispaania vallutamist lõpetati Elbal rauamaagi kaevandamine, muuhulgas puidu puudumise tõttu. [1]

Pärast Rooma riigi langust rüüstasid saart barbarid ja saratseenid. 11. sajandi alguses läks ta Pisa Vabariigi koosseisu. Kui viimane müüdi 1398 Viscontidele Milanost, omandas saare Appiani suguvõsa, Piombino isandad. 1546 omandas saare Cosimo de' Medici, kes kindlustas Portoferraio ja nimetas selle Cosmopoliks. 1577 tagastati ülejäänud saar Appianidele. 1596 vallutas Hispaania kuningas Felipe II Porto Azzurro ja rajas sinna kaks kindlust. 1802 vallutas saare Prantsusmaa ja saare majandus elavnes.

Napoleoni pagendamine Elbale

Alates 3. maist 1814 kuni 27. veebruarini 1815 oli Elbal pagenduses Napoleon I. Ta valitses seda saart keisrina ja tal lubati alles jätta oma isiklik väeüksus, mis koosnes 600 mehest. Napoleon korraldas saarel majanduslikke ja sotsiaalseid reforme: osalt igavuse peletamiseks, osalt siirast soovist saarlaste elukvaliteeti parandada. Elba saarel viibis ta täpselt kolmsada päeva, seejärel lahkus ta Prantsusmaale, kus valitses veel sada päeva, ja pagendati teist korda, seekord Saint Helena saarele. Viini kongress andis saare Toskaana suurhertsogiriigile ja 1860 sai see osaks Itaalia kuningriigist.

Prantsuse väed vallutasid Elba uuesti 17. juunil 1944, vabastades selle sakslastest. Vigased luureandmed ja sakslaste tugev kaitse tegid lahingu oodatust raskemaks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 131

42.77510.27972222