Aed-liivatee

Allikas: Vikipeedia
Aed-liivatee
Thymus vulgaris 002.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Huulõielised Lamiaceae
Perekond: Liivatee Thymus
Liik: Aed-liivatee
Ladinakeelne nimetus
Thymus vulgaris
L.

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) on huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas poolpõõsas.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-liivatee on 30-40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärit Vahemeremaadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud kultuurtaim.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-liivateed kasutatakse ravimtaimena ning kulinaarias, kus ta on peamiselt tuntud tüümiani nime all.

Aed-liivatee lehti ja noori võsusid võib koguda terve vegetatsiooniperioodi kestel. Varjulises õhurikkas kohas kuivab ürt kiiresti, kasutamisel tuleks arvestada, et kuivatatud taimel on tugevam maitse kui värskel.

Erinevalt paljudest teistest maitsetaimedest, säilitab tüümian oma meeldiva maitse ka pikal kuumutamisel, seega on ta ideaalne suppide, hautiste, tomatikastme ja puljongite maitsestamisel. Eriti hästi sobib tüümian lambalihaga. Tüümian on nii Provence'i ürdisegu ehk Herbes de Provence'i kui ka bouquet garni komponent.

Aed-liivatee mõjub seedimist soodustavalt, puhitustevastaselt, antiseptiliselt ja rahustavalt. Kompresside ja lahustena aitab väikeste haavade, muljumiste ja paisete ravimisel. Tee aitab tõhusalt köha, bronhiidi, angiini jm korral.

Tüümianiõli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümianiõli

Aed-liivatee sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mis leiab kasutamist nii kosmeetikatööstuses kui meditsiinis.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel. Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka Alpidest põhja poole.

Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest[1].

Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, olnud teistele taimedel lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitav liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust[2].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. McVicar, J., Suuri Yrttikirja, WSOY, Helsinki, 2004
  2. Raal, A,. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest, Valgus, 2005