Aed-liivatee
| Aed-liivatee | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Thymus vulgaris L. |
Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) on huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas õistaim (poolpõõsas).
Sisukord |
[redigeeri] Välimus
Aed-liivatee on 30-40 cm kõrgune pool-kääbuspõõsas. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini.
[redigeeri] Levila
Pärit Vahemeremaadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud kultuurtaim.
[redigeeri] Kasvukoht
Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta.
[redigeeri] Kasutamine
Aed-liivateed kasutatakse ravimtaimena ning kulinaarias, kus ta on peamiselt tuntud tüümiani nime all.
Aed-liivatee lehti ja noori võsusid võib koguda terve vegetatsiooniperioodi kestel. Varjulises õhurikkas kohas kuivab ürt kiiresti, kasutamisel tuleks arvestada, et kuivatatud taimel on tugevam maitse kui värskel.
Erinevalt paljudest teistest maitsetaimedest, säilitab tüümian oma meeldiva maitse ka pikal kuumutamisel, seega on ta ideaalne suppide, hautiste, tomatikastme ja puljongite maitsestamisel. Eriti hästi sobib tüümian lambalihaga. Tüümian on nii Provence'i ürdisegu ehk Herbes de Provence'i kui ka bouquet garni komponent.
Aed-liivatee mõjub seedimist soodustavalt, puhitustevastaselt, antiseptiliselt ja rahustavalt. Kompresside ja lahustena aitab väikeste haavade, muljumiste ja paisete ravimisel. Tee aitab tõhusalt köha, bronhiidi, angiini jm korral.
[redigeeri] Tüümianiõli
Pikemalt artiklis Tüümianiõli
Aed-liivatee sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mis leiab kasutamist nii kosmeetikatööstuses kui meditsiinis.
[redigeeri] Ajalugu
Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel. Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka Alpidest põhja poole.
Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest[1].
Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, olnud teistele taimedel lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitav liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust[2].
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aed-liivatee |
